Kui kummardud ja suhu nopid

 (8)
Metsmaasikas, mmm...

Võimalikult rohke värskes õhus viibimine on üks hea tervise alustalasid. Lumevabal ajal looduses, eriti metsas, niidul, raiesmikul või rabas liikudes võib aeg-ajalt tulla tahtmine kummarduda, et midagi meeldivat ja maitsvat suhu pista.

Nii nagu puu või põõsa pealt võetu puhul, tuleb ka maa lähedalt nopitud marja juures enne suhupistmist mõelda — kas ma teda ikka kindlalt tunnen? Ja kas ma tunnen ka ennast, oma tõbesid, et ma midagi hoolimatult maitstes oma organismi olukorda ei halvendaks? Siinkohal tahaksingi veidi käsitleda seda, kellele ja millistel juhtudel on miski kas suuremas või väiksemas koguses ebasoovitav või koguni vastunäidustatud.

Juba varsti pärast lumesulamist võime leida enamasti männimetsade happelisel kõdul jänesekapsa välimuselt ristikut meenutavaid kolmetisi lehti, mis sisaldavad rohkesti kevadel defitsiitset C-vitamiini. Peotäis või paar suhu pista on enamasti kasuks, suurtes kogustes söömine võib aga ärritada neere ja kahjustada organismi soolavahetust. Ettevaatlikud peaksid aga jänesekapsaga olema need, kellel on oblikhappesoolade ladestumissoodumus (ka juba neist sooladest ladestunud kusekivid), krambisoodumus ja vere hüübimishäired, samuti diatees (keha eelsoodumus haigestumiseks).

Maikuu teises pooles võib juba leida ka suhupistmiseks sobiva suuruseni sirgunud hapuoblika lehti. Nende tarvitamiseks on samasugused piirangud kui jänesekapsal, lisaks aga ei tohi hapuoblikat süüa neeruhaiguste, eriti nende ägedate vormide, ka kõhulahtisuse ja podagra korral. Suuremas koguses hapuoblikat on keelatud mao- ja kaksteistsõrmiku haavandtõve ning haavandilise jämesoolepõletiku põdemisel. On vastunäidustatud ka rasedatele.

Jänesekapsas on rohkesti oblikhapet, veel rohkem aga hapuoblikas. See hape seob toidust (või ka organismist) kaltsiumi ja väljutab, mistõttu nende taimede rohkemal tarvitamisel võib organismis tekkida kaltsiumipuudus. See mineraalaine on aga vajalik nii igapäevases elutegevuses kui ka luude tugevdamisel. Kui tahame neid taimi suuremas koguses tarvitada, tuleks seda teha mitte metsas, vaid neid kodus eelnevalt blanšeerida (lasta kuumas vees kiiresti keema tõusta), et liigset oblikhapet eemaldada. Oblikhappe kahjuliku mõju neutraliseerimiseks ja seotava kaltsiumi korvamiseks soovitatakse peale juua piima.

Kui jänesekapsast või hapuoblikat looduses palju süüa, seda eriti nõrgemat organismi omavate laste poolt, võib tekkida ka mürgistus, mille tunnusteks on peapööritus, pulsi aeglustumine, oksendamine, kõhulahtisus ja õhupuudustunne. Kannatanule soovitatakse anda kiiresti mõnd kaltsiumisoola, mis oblikhappe neutraliseerib. Aga kust seda looduses nii äkki võtta? Nii et — vanemad või vanavanemad, kui oma väikestega kaasas olete, püüdke neil ikka silm peal hoida.

Maasikat ja vaarikat kasvatatakse ka koduaias, aga neid võib rohkesti leida ka metsast, eriti raiesmikelt. Metsmaasikad valmivad heal juhul juba juuni lõpupoole. Ei sobi neile, kellel on nende suhtes allergilisi reaktsioone. Marju süüa, nagu ka maasikamahla juua, seda eriti just suuremas koguses, ei soovitata kõrge maohappesusega gastriidi, kroonilise apenditsiidi (pimesoolepõletiku), aga ka raseduse korral.

Vaarikamarjad valmivad juulis-augustis. Rohke puriinaluste sisalduse tõttu on nad vastunäidustatud nefriitide (neerupõletike) ja podagra korral. Ei soovitata ka salitsülaatide (estrite) mittetalumise ja oksalatuuria (oblikhappesooladest ladestunud kusekivide) olemasolul.

Põhiliselt juulis valmivate mustikate söömiseks tuleks insuliini tarvitavatel diabeetikutel eelnevalt arstiga konsulteerida. Värskeid mustikaid, nagu vaarikaidki, ei soovitata oksalatuuria korral (kuivatatuid aga kõhukinnisuse puhul, kuna mustikal on niigi kõhtu kinnistav toime).

Augustis valmivat sinikat on rahvasuu nimetanud ka joovikaks, hullukstegemise marjaks, mis põhjustavat peavalu ja teadvuse hägustumist. Leidub aga ka autoreid, kes väidavad, et rohke tooreste sinikate söömine võib mõnel tundlikumal inimesel esile kutsuda iivelduse ja joobeseisundi. Omapärane on siinjuures see, et kui paljudel sellistel juhtudel piima joomine olukorda leevendab, siis sinika puhul võib piima joomine koguni mürgistuse tekitada.

Loe veel

Kui sinikate toorelt söömisega mitte üle pingutada ja ka mitte piima peale juua, samuti neid moosiks või kompotiks keeta, aga ka ravimteena kasutamiseks kuivatada, ei ole tüsistusi karta. Suhkruhaiguse puhul insuliini tarvitamisel soovitatakse siiski sinikate suhtes arstiga konsulteerida.

Sinikatega umbes samaaegselt valmivate pohladega tuleks söömisel olla ettevaatlik neil, kellel on oksalatuuria, kusekivid võivad kristalliseeruda. Septembrikuus valmivate jõhvikate tarvitamine on vastunäidustatud mao- ja kaksteistsõrmiku haavandtõve ja ka mao ülihappesuse puhul. Leidub autoreid, kes soovitavad jõhvikatega olla ettevaatlik ka peen- ja jämesoolepõletiku, alahappesusega jämesoolepõletiku ja kaksteistsõrmiku põletiku põdejatel. Suurtes kogustes ei lubata ka neile, kellel on epilepsia ehk langetõbi.

Keerulisem on lugu maksahaigustega. On neid, kes jõhvikaid sel puhul tervistavaks, aga ka neid, kes vastunäidustatuks peavad. Ehk on õigem sel puhul siiski eemale hoiduda. Lillaka, rabamuraka, põldmuraka ehk põldmarja ja kukemarja kohta ei ole midagi keelavat lugema juhtunud. Kes neid aga kindlalt ei tunne, ei maksa iga maas leiduvat marja kohe nende pähe julgelt suhu pistma hakata. Sest rohttaimedel kasvab ka mürgimarju, sagedamini kohatavateks on maikelluke ehk piibeleht, leseleht, ussilakk, maavits, kuutõverohi ja siumari.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare