Lemmik võib ravida

Võttes lapsele või endale looma, olete toonud koju ka targa tohtri.

Aleksei Turovski, meie parim loomade tundja, soovitab: “Laske kassil enda peale tulla ja vaadake, kuhu ta läheb. Kui ta tavaliselt on teie põlvedel, kuid nüüd ronis tugitooli seljatoele pea kohale, siis äkki on teil palavik? Või on pea või kukal raske, teil on muresid?”

Enda kiisu käitumise põhjal võin seda kinnitada. Ta ainult ootab hetke, mil ma end diivanil mugavalt sisse sean, ning laotab end siis täies pikkuses ja laiuses rinna peale. Kui olen pikali, on ta aga justkui karvamüts mu peas või tammub rütmiliselt – endal seljakarvad turris – sentimeetri haaval edasi liikudes üle valutava käe või kõhu. Aleksei Turovski räägib tuttavast koerast, kes korralduse peale “istu” läheb algul vasaku jala juurde, sest teda on nii õpetatud. Seejärel vaatab talle otsa, läheb parema, haige jala juurde ning surub end tihedalt selle vastu. Jama, mõtleb nii mõnigi skeptik. Tegelikult on asjal lihtne seletus. Kass ja koer – ja ka teised loomad –, kes on meiega tihedas kontaktis, tajuvad hästi temperatuurimuutusi ja staatilise elektri kogunemist haiges kehaosas.

Diagnoos ilma aparaatideta

Kas jälle kuueselt kooli?

Kuidas potentsihäirest üle saada?

25 lk nõuandeid lemmiklooma kohta

Telli ajakiri!

Koerad ja kassid ongi kõige paremad diagnoosijad, ehkki ka teised lemmikud märkavad meie juures toimunud muutusi. Just märkavad, sest nad ei diagnoosi ainult otsese kontakti abil, vaid on ka terased vaatlejad. See, kuidas me käitume ja mida tunneme, on meie lemmikute jaoks kõige tähtsam, räägib Aleksei Turovski.

Loomad jälgivad kogu aeg meie silmade liigutusi, näoilmet, lihaste seisundit, kehahoiakut. Kuna nad pole kaotanud oma haistmismeele teravust, siis räägib ka lõhn neile väga palju. Nii näevad nad muutusi meie olekus ja liikumises veel enne, kui me ise sellest aru anname. Nad ei eksi kunagi.

“Kui meiega on midagi teisiti, muutub ka loomade käitumine. Nad vaatavad rohkem silma, nuusutavad sagedamini – nad on murelikud. Esimene küsimus, mida peaksime looma teistsuguse käitumise korral endale esitama, on: mis mul viga on?” ütleb Aleksei Turovski. “Kui loom ise haigeks jääb, üritab ta seda võimalikult kaua mitte välja näidata. Miks terve koer magab päikese käes? Sellepärast, et kõik näeksid: ma olen heas vormis. Haige koer peidab ennast. Kassidega on samamoodi.”

Kuidas loomad ravivad

Juba sajandeid tagasi märgati, et loomadega majapidamises on inimesed vähem haiged. On isegi teaduslikult tõestatud, et kassid alandavad vererõhku, parandavad südamehaigete seisundit ja aitavad koguni infarkti ennetada. Muidugi ei tähenda see, et kui kodus on loom, siis pole arsti ja rohtu vajagi. “Me ei saa öelda, et ära mine infarktiga arsti juurde, võta parem kass. Ja kui sul on viis kassi, siis paraned viis korda kiiremini.

Kass ei asenda ka aspiriini, kuid ta soodustab palavikku alandavate ja põletikuvastaste rohtude toimet. Ta võtab ära staatilist elektrit ning aitab korraldada soojusvahetust meie keha ja väliskeskkonna vahel,” seletab Aleksei Turovski. Just sel moel saab seletada kassi ravitoimet palaviku, põletiku, närvivalude, reuma ja radikuliidi korral.

Tegelikult leevendab pingeid ja valusid igasugune loom, kes on meie kehaga kontaktis. Kass on parim, sest ta on parajalt väike ja mahub meie keha peale toimetama. “60-kilosel hundikoeral ju enda peal lamada ei lase, selleks on tugevat tervist vaja. Aga ta ravib ka siis, kui ta end inimese vastu surub. Ja mida parem on suhe loomaga, seda parem on tulemus,” kinnitab Aleksei Turovski.

Kasu tervisele tuleb ka sellest, et sa oma loomaga liigud. Pole inimest, kes heast peast kell kuus hommikul välja jalutama läheks, kuid oma kutsu pärast sa pead. Jalutuskäik koeraga on aga füüsiline koormus: sa seisad, jooksed, kükitad, kummardad… teed ohtralt erinevaid liigutusi. Isegi kassiga mängimisel teevad lihased tööd ja see on korralik treening, eriti lapsele.

On siiski üks “aga”. Kass või koer võiks meid ravida ükskõik millisest tõvest, kuid kui kellelgi on peres looma vastu allergia, ei tule lemmiku pidamine kahjuks kõne alla.

Sõber stressimaandaja

Iga loomapidaja teab, et isegi siis, kui päev tundub mustemast mustem, piisab mjäu-tervitusest või sabaliputusest, et päike jälle välja tuleks. Suhtlemine lemmikuga mõjub palju paremini kui ükskõik milline tablett, kinnitab ka Aleksei Turovski. Seejuures võime loomale kui suhtlemispartnerile alati kindlad olla. Olgu meel kui mõru tahes, looma eest hoolitsemine ja tema silitamine viib meie tähelepanu muremõtetelt mujale ja aitab tõsisel määral stressi leevendada.

Mis ehk kõige olulisem – kui sa mõtled oma lemmiku peale, harjud ennast teistsuguse olendi kohale asetama. See teeb meid vastuvõtlikumaks, paindlikumaks ja tuleb kindlasti kasuks ka teiste inimestega suhtlemisel. “Kõige rohkem mõjutab inimest looma ääretu usaldus. Kui ta tuleb kaissu, kui ta laseb ennast silitada kõige tundlikumatest piirkondadest – kassi lemmikkohad on silma ja kõrva vahe, lõua serv, kurgualune –, siis on see kõige suurem usalduse ilming. Kasu on kahtlemata vastastikune.”

Hobune teeb imet

Kui muidu ratastoolis laps on võimeline pooleteisetunnise ratsutamise järel oma jalgadel seisma, on see peaaegu ime. Ükski masin ega drenazhöör seda ei suuda. Tuuli Bürkland, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna magistrant füsioteraapia erialal, on ratsutamisteraapiat uurinud ja sellega tegelenud neli aastat.

Miks teeb hobune imet? Sellepärast, et liigutused, mida ratsutaja keha hobuse seljas teeb, on tunduvalt mitmekesisemad kui ükskõik millisel mehaanilisel vahendil. “Teraapia hobuse seljas on ainulaadne, sest inimese kõnnile sarnane hobuse edasiliikumise rütm – üles-alla, ette-taha, külgedele – kandub edasi ka ratsutajale. Loomulikult on ratsutamine kasulik kõigile, kuid ratsutamist kui ühte füsioteraapia vormi soovitatakse eelkõige erinevate vaimu- ja liikumispuuetega inimestele. Miks?

Tuuli Bürkland ütleb, et ratsutamisteraapiast saadav tulu on äärmiselt mitmekesine. Mõned näited. Hobusega ratsutamine parandab tasakaalu, sest hobuse liikumine muudab ratsutaja keha raskuskeset. See tekitab vajaduse ise tasakaalu säilitada. Looma hingamine, keha soojus ja rütmilised liigutused lõdvestavad lihaseid. Samuti suureneb lihasjõud, sest hobuse seljas olles on vaja kasutada kõiki suuremaid lihasgruppe. Ja mis eriti oluline – ratsutamine laseb liikumisvõimetul lapsel tunda mõnu iseseisvast liikumisest.

Ratsutamisteraapia pole siiski ainult hobuse seljas sõitmine. Selle juurde kuuluvad ka kehalised harjutused: lõdvestamised-venitamised, harjutused lihaste tugevdamiseks ja koordinatsiooni parandamiseks. Ja muidugi emotsionaalne külg, mida saab hobusega suhtlemisest. Võib julgelt öelda, et hobusega tegelemine haarab kõiki meeli. Selline emotsionaalne kontakt hobusega aitab autistil oma maailmast välja tulla, suurendab enesekindlust ja eneseusaldust, mida puudega inimesele on väga vaja.