Maamaja pole imetegu
Enne ja nüüd
Ivi-Els Schneider: “Nõukogude ajal sõitsid traktoristid oma õued porimülgasteks. Siiski leidus muldvanu inimesi, kes ei suutnud küll mitukümmend aastat remonti teha, kuid ometi hoidsid oma hooned, õue ja rohtaia piinlikult korras. Luud ja labidas ei maksnud ju midagi. Täisjõus inimestel ei olnud oidu, et lauavirnu ja kivihunnikuid heki taha peita. Tüüpiline pilt veel 1990. aastate alguse taluõuest: kõige sügavamale maasse oli vajunud vana sapakas, keskmiselt sügavas poris istus kinni Ziguli, õu oli täis sõidetud vana välismaa auto roopaid. Samaks ajaks olid lagunenud vanad küünid, sepapajad, hobusetallid, pritsumajad, millest võinuks saada linlaste suvekodud.” Aga vurle tahtis omal ajal hoopiski Simo saunsuvilat. Sinna vedas ta linnast koli: virvendava teleka, vana polüestermööbli, päevi näinud vaibad ja tekid, serviiside jäänused. Akende ette riputas pleekinud sits- ja pitskardinad.
1990. aastate algul, kui tavainimestel oli tegu, et linnas toime tulla ja neil polnud jaksu oma maakodudega tegelda, krahmasid uusrikkad endile mõisaid või peenemaid talukohti, kuhu tassiti isegi Ermitaaži mööblit. Ei tahetud endile tunnistada, et eestlased on maarahvas ja meile ei sobi messing ning uhked nikerdused nagu leedulastele, kellel kunagi oli oma kuningriik.
“Õnneks on nüüd paljud inimesed hakanud maal ehitama. Need, kes ise tunnevad seda tööd, oskavad väiksema rahaga toime tulla ning tulemus võib olla nauditavam kui rahakate priiskamine.”
Kas korrastada vana talu või ehitada uus maja?
“Täiesti maitse asi, ainult et vana uueks ümber teha ei maksa. Parem juba ehitada päris uus ja maale sobiv maja. Meie ajaloolise taluarhitektuuriga ei tohiks käituda mõtlematult siuh-säuh!
Arenenud maade sisearhitektuuris on plastikuperiood ammu möödas, meil kestab see maalgi. Sünteetilised ehitusmaterjalid suunatakse järjepanu Ida-Euroopa turule. Nii kasutatakse meil puulaudise asemel puidumustriga vinüültapeeti, sest paljud ei soovi siseviimistluses enam puitu, kuna nõukogude ajast pärit saunsuvilate ebakvaliteetsel laudisel polnud tegu ega nägu. Nüüd lüüakse uhked palkseinad väljast plastikvoodri, seest kipsiga üle, pannakse plastikaknad, laminaatparkett, vinüülpõrandakate – on see siis veel maakodu? Mõtlev inimene ei raja enam linnagi sellist. Ükskord nutame silmad peast, kui oleme üles võtnud talumajadele omased laiast lauast põrandad.
Talumööbliga on sama lugu. Igasugused firmaköögid ja seeriatoodangu komplektid maamajas – polegi mingit vahet möödunud polüestriajastu stambiga? Samas on meil palju väikseid puutöökodasid, kust saab tellida originaalmööblit, mis polegi kallis. Meil on ka säilinud endisaegsete mööblitööstuste toodangut, nagu näiteks Wunderlichi oma, rääkimata sajandi alguse Eesti talumööblist, mis tehtud oskuslike külatislerite poolt. Ka kunagised puutööriistad, kõik need höövlid, arssinad ja tollpulgad mõjuvad maakodus eksootiliselt. Mu enda Kloogaranna kodus seisab pilpamasin.”
Uued maakodud
Põhjamaades pole olnud suuri ühiskondlikke vapustusi, inimesed on elanud tasakaalukalt. Rootsis ei saa kunagi aru, kas on uus või vana renoveeritud maja. Seal pole mindud lolliks välismõjudega. Soomes on kaunis põhjamaine arhitektuur. Norrakad ei häbene oma looduslikku eluviisi ja ehitavad julgelt mätaskatuseid. Eestile on omased viilkatused. Kas ongi mõtet keset metsa või põldu püsti panna karpmaja, kuigi sobilikku kohta, näiteks panga peale, võib ehitada väga erilise minimalistliku objekti.
“Õnneks meil lossi karikatuure enam palju ei tehta – neid mõttetute kaarte, keeruliste akende ja sammastega imetegusid, kuhu on kokku kuhjatud kõikvõimalikud arhitektuuridetailid, materjalid ja värvid, mis inimesele reisides või filmist külge hakanud ning nurgaarhitekt kokku vusserdanud. Kui eesti mees muretseb ülikonna, siis ikkagi klassikalise ja mitmeks aastaks. Aga maja teeb nagu absurditeatri dekoratsiooni! Kui keegi soovib välismaist, ehitagu puhtas Šveitsi või Lõuna-Itaalia stiilis, aga mitte hobuseunenägu.”
Teisalt võttes pigistab mõni mees oma stiilse lossi linnaosmikute vahele 600 m² peale, kui võiks ehitada maale ja rajada suure pargi. Siinkohal ei ole heaks näiteks Oleg Grossi teguviis, kes ehitas tehismaastikule lossi, aga tegi pargi kaitseks maantee äärde pika kõrge musta müüri. “Ma pole näinud Eestis siiski midagi sellist, kui üks noor leedukas, kes püstitas lossi mäeharjale. Tal on ülestõstetav sild, keldrist kaevatud salaväljapääsud läbi mäe ja muud julgestussüsteemid. Ta pole isegi mafiooso, vaid lastekodus üles kasvanud poiss, kes ütleb: “Ma tahan, et kõik näeksid, et mul on midagi!” Eks meil elatakse ka teiste jaoks.”
Uued tuuled
Täna ei kehti enam mingid arhitektuuri või sisekujunduse reegleid. Iga kodu on kordumatu! Siiski, terves maailmas ehitatakse ökomaju. Eelistatakse looduspuhtaid viimistlusmaterjale: puitu, kivi, savikrohvi, õlivärve, värvimuldi, kohupiimavärve jne. “Selles pole meie jaoks küll midagi uut. Paljud inimesed maal, kes ei kolinud kolhoosikeskustesse, on elanud terve elu looduslähedaselt. Need, kes nüüd kilkavad ökotrendist, on olnud alati mingid trendijüngrid. Niisamuti ei saa rääkida mingist värvitrendist. Võib tõesti öelda, et inimesed on hakanud kasutama väga julgelt erksamaid värve, eriti sinist ja punast, mida me venelaste tõttu varem meelega vältisime. Oleme lahti saamas möödaniku hallusest ja krambist – aga see pole ju miski trend! Uueks trendiks meie maakodudes on tehnilised täiustused – korralik ventilatsioon, uusim santehnika, maaoludes kohased küttesüsteemid, otstarbekas valgustus, kindlasti ka valvesüsteemid.”
Me ei saa lubada endile selliseid maamajasid nagu Ameerikas, kus mõni on kolinud uhkete vitraažidega vanasse kirikusse, teinud juurde vaid otsaaknad. Meie maakodudest ei jookse läbi suured kosed, meil on ainult vanad vesiveskid. “Jumala õnn, et kõiki vanu tuuleveskeid pole jõutud veel kohvikuteks teha! Eestis on seni kasutamata viinakööke, aitu, hobusetalle. Läänemaal on lagunenud mõisaid, Hellamaa kandis džunglisse kasvanud vanu taluhooneid – kas on neil üldse omanikke? Mulgimaal seisavad huvitava arhitektuuriga majad tühjalt nagu tondilossid. Ehituspõld on maal lai.
Aga kes tunneb, et tahab midagi erilist, tehku siis mõni modernne hullus – monoliitsest betoonist ja klaasist ning pöörlevate tehniliste süsteemidega villa või siis viltune maja nagu Jaapanis, kus vundament on viltu ja nihkes hoone ripub nagu õhus. Aga valigu selleks ka sobiv koht ja küllalt suur maavaldus, et see objekt ei ripuks üle naabri rehielamu.”
Ivi-Els Schneideri nõuandeid maakodu kujundamiseks:
