Maamaja pole imetegu

 (6)
Maamaja - kelder

Riigikorra vahetusega on alati kaasnenud pöörasused ka eesti maa-arhitektuuris. Kui elu 1990. aastate lõpuks stabiliseerus, muutusid inimesedki tasakaalukamaks, hakkasid renoveerima vanu hooneid ja ehitama uusi maakohale sobiva kujundusega elamuid.

Sisearhitekt Ivi-Els Schneider on pikki aastaid kõrvalisi teid pidi Eestis ringi sõitnud, nii mandril kui ka saartel. Ta teab peensusteni, millised olid meie maakodud nõukogude ajal, uue vabariigi hakul ja praegu. Muutused on silmanähtavad. Meeldiv on tõdeda, et noored on ehitanud linna lähedale maale ilusaid kodusid. Või rajavad suvekodusid juba sellise arvestusega, et kui lapsed suured, siis lähevad päriselt sinna elama.

Enne ja nüüd

Ivi-Els Schneider: “Nõukogude ajal sõitsid traktoristid oma õued porimülgasteks. Siiski leidus muldvanu inimesi, kes ei suutnud küll mitukümmend aastat remonti teha, kuid ometi hoidsid oma hooned, õue ja rohtaia piinlikult korras. Luud ja labidas ei maksnud ju midagi. Täisjõus inimestel ei olnud oidu, et lauavirnu ja kivihunnikuid heki taha peita. Tüüpiline pilt veel 1990. aastate alguse taluõuest: kõige sügavamale maasse oli vajunud vana sapakas, keskmiselt sügavas poris istus kinni Ziguli, õu oli täis sõidetud vana välismaa auto roopaid. Samaks ajaks olid lagunenud vanad küünid, sepapajad, hobusetallid, pritsumajad, millest võinuks saada linlaste suvekodud.” Aga vurle tahtis omal ajal hoopiski Simo saunsuvilat. Sinna vedas ta linnast koli: virvendava teleka, vana polüestermööbli, päevi näinud vaibad ja tekid, serviiside jäänused. Akende ette riputas pleekinud sits- ja pitskardinad.

  • jaapani hõng ridamajas
  • missugune on hea korvmööbel
  • liiliakollektsionäär soovitab vähemtuntud sorte
  • vähenõudlikud pargiroosid
  • retsepte ja abivahendeid piknikupeoks
  • Telli ajakiri! “Mäletan üht kauni alleega talukohta Pühajärve vallas, kus endisse mõisaaedniku rehielamusse oli toodud linnast suisa uhiuus läikiv polüestersektsioon, Türgi vaip, kiiskav lühter jne. Aga rehe all seisid tal vanad kapid, kirstud ja toolid, astjad, tünnid, kirnud. Soovitasin need tuppa tõsta ja polüestri rehe alla kanda.” Kultuuriinimesed rändasid juba tollal maailmas ringi, nägi, kuidas seal maamajades elati, ostis meil võileivahinnaga vanu talusid ja sisustas suurest isamaa-armastusest ajaloohõnguliste esemetega. Selliseid vanakraami lunivaid suvitajaid kohalikud ei sallinud. Kolhoosnik vihastas, kui tee äärest oli järsku kadunud veskikivi, mida tema oli harjunud purjus peaga tervitama. “Praegu on kolikorjamine suurmood. Aga kui on palju liiga erinevaid asju mõttetult üksteise otsa kuhjatud, tekib olukord, et kõik need asjad on ühesuguselt pingestatud ja midagi erilist välja ei paista - kõik kohad on imevigureid täis.”

    1990. aastate algul, kui tavainimestel oli tegu, et linnas toime tulla ja neil polnud jaksu oma maakodudega tegelda, krahmasid uusrikkad endile mõisaid või peenemaid talukohti, kuhu tassiti isegi Ermitaaži mööblit. Ei tahetud endile tunnistada, et eestlased on maarahvas ja meile ei sobi messing ning uhked nikerdused nagu leedulastele, kellel kunagi oli oma kuningriik.

    “Õnneks on nüüd paljud inimesed hakanud maal ehitama. Need, kes ise tunnevad seda tööd, oskavad väiksema rahaga toime tulla ning tulemus võib olla nauditavam kui rahakate priiskamine.”

    Kas korrastada vana talu või ehitada uus maja?

    “Täiesti maitse asi, ainult et vana uueks ümber teha ei maksa. Parem juba ehitada päris uus ja maale sobiv maja. Meie ajaloolise taluarhitektuuriga ei tohiks käituda mõtlematult siuh-säuh!

    Arenenud maade sisearhitektuuris on plastikuperiood ammu möödas, meil kestab see maalgi. Sünteetilised ehitusmaterjalid suunatakse järjepanu Ida-Euroopa turule. Nii kasutatakse meil puulaudise asemel puidumustriga vinüültapeeti, sest paljud ei soovi siseviimistluses enam puitu, kuna nõukogude ajast pärit saunsuvilate ebakvaliteetsel laudisel polnud tegu ega nägu. Nüüd lüüakse uhked palkseinad väljast plastikvoodri, seest kipsiga üle, pannakse plastikaknad, laminaatparkett, vinüülpõrandakate – on see siis veel maakodu? Mõtlev inimene ei raja enam linnagi sellist. Ükskord nutame silmad peast, kui oleme üles võtnud talumajadele omased laiast lauast põrandad.

    Loe veel

    Talumööbliga on sama lugu. Igasugused firmaköögid ja seeriatoodangu komplektid maamajas – polegi mingit vahet möödunud polüestriajastu stambiga? Samas on meil palju väikseid puutöökodasid, kust saab tellida originaalmööblit, mis polegi kallis. Meil on ka säilinud endisaegsete mööblitööstuste toodangut, nagu näiteks Wunderlichi oma, rääkimata sajandi alguse Eesti talumööblist, mis tehtud oskuslike külatislerite poolt. Ka kunagised puutööriistad, kõik need höövlid, arssinad ja tollpulgad mõjuvad maakodus eksootiliselt. Mu enda Kloogaranna kodus seisab pilpamasin.”

    Uued maakodud

    Põhjamaades pole olnud suuri ühiskondlikke vapustusi, inimesed on elanud tasakaalukalt. Rootsis ei saa kunagi aru, kas on uus või vana renoveeritud maja. Seal pole mindud lolliks välismõjudega. Soomes on kaunis põhjamaine arhitektuur. Norrakad ei häbene oma looduslikku eluviisi ja ehitavad julgelt mätaskatuseid. Eestile on omased viilkatused. Kas ongi mõtet keset metsa või põldu püsti panna karpmaja, kuigi sobilikku kohta, näiteks panga peale, võib ehitada väga erilise minimalistliku objekti.

    “Õnneks meil lossi karikatuure enam palju ei tehta – neid mõttetute kaarte, keeruliste akende ja sammastega imetegusid, kuhu on kokku kuhjatud kõikvõimalikud arhitektuuridetailid, materjalid ja värvid, mis inimesele reisides või filmist külge hakanud ning nurgaarhitekt kokku vusserdanud. Kui eesti mees muretseb ülikonna, siis ikkagi klassikalise ja mitmeks aastaks. Aga maja teeb nagu absurditeatri dekoratsiooni! Kui keegi soovib välismaist, ehitagu puhtas Šveitsi või Lõuna-Itaalia stiilis, aga mitte hobuseunenägu.”

    Teisalt võttes pigistab mõni mees oma stiilse lossi linnaosmikute vahele 600 m² peale, kui võiks ehitada maale ja rajada suure pargi. Siinkohal ei ole heaks näiteks Oleg Grossi teguviis, kes ehitas tehismaastikule lossi, aga tegi pargi kaitseks maantee äärde pika kõrge musta müüri. “Ma pole näinud Eestis siiski midagi sellist, kui üks noor leedukas, kes püstitas lossi mäeharjale. Tal on ülestõstetav sild, keldrist kaevatud salaväljapääsud läbi mäe ja muud julgestussüsteemid. Ta pole isegi mafiooso, vaid lastekodus üles kasvanud poiss, kes ütleb: “Ma tahan, et kõik näeksid, et mul on midagi!” Eks meil elatakse ka teiste jaoks.”

    Uued tuuled

    Täna ei kehti enam mingid arhitektuuri või sisekujunduse reegleid. Iga kodu on kordumatu! Siiski, terves maailmas ehitatakse ökomaju. Eelistatakse looduspuhtaid viimistlusmaterjale: puitu, kivi, savikrohvi, õlivärve, värvimuldi, kohupiimavärve jne. “Selles pole meie jaoks küll midagi uut. Paljud inimesed maal, kes ei kolinud kolhoosikeskustesse, on elanud terve elu looduslähedaselt. Need, kes nüüd kilkavad ökotrendist, on olnud alati mingid trendijüngrid. Niisamuti ei saa rääkida mingist värvitrendist. Võib tõesti öelda, et inimesed on hakanud kasutama väga julgelt erksamaid värve, eriti sinist ja punast, mida me venelaste tõttu varem meelega vältisime. Oleme lahti saamas möödaniku hallusest ja krambist – aga see pole ju miski trend! Uueks trendiks meie maakodudes on tehnilised täiustused – korralik ventilatsioon, uusim santehnika, maaoludes kohased küttesüsteemid, otstarbekas valgustus, kindlasti ka valvesüsteemid.”

    Me ei saa lubada endile selliseid maamajasid nagu Ameerikas, kus mõni on kolinud uhkete vitraažidega vanasse kirikusse, teinud juurde vaid otsaaknad. Meie maakodudest ei jookse läbi suured kosed, meil on ainult vanad vesiveskid. “Jumala õnn, et kõiki vanu tuuleveskeid pole jõutud veel kohvikuteks teha! Eestis on seni kasutamata viinakööke, aitu, hobusetalle. Läänemaal on lagunenud mõisaid, Hellamaa kandis džunglisse kasvanud vanu taluhooneid – kas on neil üldse omanikke? Mulgimaal seisavad huvitava arhitektuuriga majad tühjalt nagu tondilossid. Ehituspõld on maal lai.

    Aga kes tunneb, et tahab midagi erilist, tehku siis mõni modernne hullus – monoliitsest betoonist ja klaasist ning pöörlevate tehniliste süsteemidega villa või siis viltune maja nagu Jaapanis, kus vundament on viltu ja nihkes hoone ripub nagu õhus. Aga valigu selleks ka sobiv koht ja küllalt suur maavaldus, et see objekt ei ripuks üle naabri rehielamu.”

    Ivi-Els Schneideri nõuandeid maakodu kujundamiseks:

  • * Kasutage julgelt looduslikke materjale. See on üleilmne suund ja kõige hinnalisemaks loetakse praegu kvaliteetselt töödeldud sooja ning pehmet puitu.
  • * Ei maksa peljata tühja ruumi. Ärge pingutage üle siseviimistluse ja sisustusega! Vaade ühest ruumist teise on rahulik, kui kasutatavad materjalid on ühest seeriast, ühesuguse meeleoluga. Pole vaja, et ühest kohast paistab männipõrand, teisest parkett, kolmandast vinüül, neljandast vaipkate.
  • * Igal viimistlusmaterjalil on oma tehnilised juhendid, millest tuleb rangelt kinni pidada. Seda peab kontrollima, ei saa olla kindel ehitajale.
  • * Kel on tüdimus fajansskraanikausist, võiks kasutada pesuruumis roostevabu või klaasist valamuid ning moodsaid WC potte? Aga keegi ei keela ka 1950. aastate stiilis plekk kraanikausi ja torud ära värvida.
  • * Rehetarre tooge ikka vana talumööbel. Selle puudusel kõlbab 1950. aastate raske stiilne mööbel. 1960. aastate modern enam tallu ei passi. Rehielamus ei maksa uhkeldada mõisamööbliga.
  • * Söögitoa toolid ei pea olema sugugi kõik ühesugused, neid võib ühendada materjal – puit.
  • * Kasutage ehedaid linaseid ja takuseid kangaid. Aga ärge varjake ilusat looduspilti kardinaga! Maal ei vaata keegi aknast sisse.
  • * Paljukiidetud Tuppervare plastnõud teevad kõik majapidamised üheülbalisteks. Nüüd on isegi vanad Norma plekk-karbid kuumemad.
  • * Eksponeerige julgelt üksnes teile ainuomaseid väärtasju, mis võõra silma jaoks on ehk mõttetud – kas või vana voodit, kus nähtud imelisi unesid.
  • * Talukodu ei lõpe aiaväravaga. Rajage allee! Tehke metsaalune korda!
  • * Hoonest vähem tähtsad ei ole ka muud rajatised nagu suveköögid, grillikohad, suitsuahjud, kaevud, koerakuudid, lipuvardad, liivakastid. Need peaksid moodustama majaga ühtse terviku.
  • * Kui suvekodu keldril pole traditsioonilist otstarvet, tehke tast veinikelder – maast laeni riiuleid täis! Ja lähedusse sõpradele raudvooditega kainer. Fantaseerige! Ent ärge ehitage keldrisse sauna. Palkehitus üle õue on kõigiti kohasem.
  • Jäta kommentaar
    või kommenteeri anonüümselt
    Postitades kommentaari nõustud reeglitega
    Loe kommentaare Loe kommentaare