Halvatud neelamislihaste tõttu tekivad loomal esmalt neelamisraskused, seetõttu ei saa ta juua ning suunurgast tilgub sülge. Halvatus levib ka teistele lihastele ning loom sureb piinarikkalt. Marutaudi tunnused ei ole alati väga selgelt välja kujunenud, näiteks diagnoositi marutaud ka aeg-ajalt väljas käival kodukassil, ta muutus loiuks ning tekkisid kerged seedehäiretega. Paari päeva pärast kass suri.
Viimasel kümnel aastal pole inimesed marutaudi haigestunud, kuid alati on targem karta kui pärast kahetseda. Seetõttu tuleb lasta koduloomad marutaudi vastu vaktsineerida kord aastas.
Laialt levinud haigus on mikrosporioos (rahva seas tuntud ka kassihaiguse nime all). See haigus ei põhjusta küll surma, kuid tekitab palju ebamugavusi ning tähendab pikaajalist ja tüütut raviprotsessi. Mikrosporioosi tekitajad (seened) satuvad nahale, tungivad karvadesse ja karvanääpsudesse ning hakkavad seal paljunema. Karvad kaotavad elastsuse ja murduvad.
Nahale tekivad ümarad, kindlate piirjoontega, kergelt punetavad, paljad või lühikeste karvatüügastega kaetud laigud. Peas võib haiguse algus jääda pahatihti õigeaegselt märkamata. Seetõttu - kui avastate enda või lapse nahal kahtlaseid laike, minge näidake neid arstile. Ka siis, kui kassil midagi näha ei ole. Sest sageli on kass vaid haiguse kandja, ilma et ise põeks.
Toksoplasmoos on parasitaarhaigus, mille tekitajaid levitab kass. Inimene on parasiidile vaheperemeheks. Inimese nakatumisel tungivad toksoplasmad veresoontesse, sealt edasi siseelundite rakkudesse. Rakkudes toimub hoogne paljunemine, nakatatud rakud hävivad ning moodustub väike kärbunud kudede kogum. Paljunemise tagajärjel tekkinud tsüstid püsivad aastaid. Enamasti nakatuvad peaaju, silma, südame, vahelihase ja skeletilihase rakud.
Haigus võib kulgeda tunnusteta või kergete gripilaadsete sümptomitega (lihasvalud, väike temperatuuri tõus). Toksoplasmoos on ohtlik varases rasedusstaadiumis naistele, tagajärgedeks võivad olla loote väärarengud, surnultsünnid või abordid.
Enamik hulkuvatest loomadest on nakatunud mitmesuguste sooleparasiitidega, kellest levinumad on solkmed. Solkmed on kuni paarikümne sentimeetri pikkused peensooles elunevad ümarussid. Munadega nakatutakse suu kaudu. Munast kuni täiskasvanuks saamiseni rändavad mõned liigid läbi maksa ja kopsu ning kahjustavad neid. Koera- ja kassisolkmed võivad areneda ka inimese organismis.
Koertel ja kassidel parasiteerivad kirbud on paelussi koeraviik (Dipylidium caninum) vaheperemeheks. See paeluss on samuti võimeline parasiteerima inimeses. Nakatutakse suu kaudu, näiteks kui koer hammustab kirbu katki, satuvad vabanenud paelussivastsed looma paitamisel inimese kätele ning sealt suhu. Sama toimub ka siis, kui lasta loomal käsi ja nägu lakkuda. Koertele ja kassidele tuleks ussirohtu anda kord kvartalis, ainult toas elavatele vähemalt kord poolaastas (ussimunad võib jalanõudega tuppa tuua ka inimene!)
Need haigused on vaid enamlevinud, täielik nimistu on tunduvalt pikem. Ka kodutule loomale kodu andes tuleks enda ja oma pere tervise huvides pöörduda kiiremas korras loomaarsti poole.
