Mullatu toalillekasvatus
Tegelikult tuleks kohe alguses teha üks oluline korrektuur. Vesikultuur, mis küll esialgu eestikeelse terminina kiiresti juurdus, ei ole sisuliselt õige. See manab koheselt silme ette midagi, mis sarnaneb lõikelilledega vaasis. Õigem oleks öelda taimede mullata kasvatamine ehk hüdropoonika. Mullata taimekasvatuses eristatakse põhimõtteliselt kolme põhilist metoodikat:
· hüdrokultuurid on ilma substraadita kasvatatavad kultuurid. Puhtas hüdrokultuuris ulatuvad taimede juured otseselt toitelahusesse või siis õhu ja küllastunud veeauruga täidetud ruumi (aeropoonika).
· mineraalkultuuride puhul kasutatakse kasvusubstraadina mitmesuguseid tahkeid mineraalseid aluseid: graniitkillustikku, kruusa, sünteetilisi graanuleid jm.
· kemokultuuride puhul kasutatakse kasvualuseks mitmesuguseid orgaanilisi substraate: turbasammal, saepuru, põhk jne.
Esimesed andmed hüdropoonika kohta pärinevad juba 14 sajandi Mehhikost, kus sõjast põhjustatud näljahäda sunnil kasvatati “ujuvatel põldudel” maisi, kõrvitsaid ja mõningaid köögivilju. Sajandite vältel on ikka ja jälle pöördutud selle nutika taimekasvatuse meetodi juurde, kuid mõne aja möödudes on ta taas varjusurma vajunud. Miks siis ikkagi ei suuda hüdropoonika võita suurt populaarsust?
Esialgu pidurdas hüdropoonika laialdast kasutuselevõttu eelkõige vähesed teadmised taimede füsioloogiast, s.h. toitumisest. Hilisemal ajal aga hüdropoonilise taimede kasvatamisega kaasnevad suhteliselt suured kulutused süsteemide automatiseerimisele, toitelahustele, elektrile jne. Paljude puhul takistavad selle metoodika kasutamist ka eelarvamused.
Mis on hüdropoonika suurimad plussid potimajanduse ees?
Kõigele eelnevale vaatamata väärib hüdropoonika, eriti toataimede kasvatamisel, senisest palju suuremat tähelepanu. Tooksin siinkohal välja tema põhilised eelised mullas kasvatamise ees:
1. võimalik on luua taimedele optimaalsemad toitumistingimused.
2. vett ja toitaineid kasutatakse ära oluliselt ökonoomsemalt.
3. võimalik on reguleerida juurestiku piirkonnas temperatuuri.
4. taimede üldine areng kiireneb.
5. õitsemine ja/või viljumine on oluliselt intensiivsem.
6. substraati on kerge desinfitseerida ja ei anna tolmu, mis on allergikute jt. ülitundlike inimeste puhul väga oluline faktor.
7. väheneb oluliselt käsitsi tehtavate hooldustööde maht, s.h. sobiva mulla hankimine.
8. suurendab oluliselt lillekasvataja liikumisvabadust - hüdropooniline kultuur võib, hea automaatika korral, jääda probleeme põhjustamata 2-3 nädalaks järelvalveta.
Milliseid taimi kasvatatakse mullata?
Hüdropottides on toataimedest siiani olnud enamkasvatatavateks aspar, begooniad, draakonipuu, monstera, kummipuu (kummi-viigipuu), filodendronid, havisabad, luuderohi, klorfüütum, seebililled ja, tõsi ta on, ka paljud kaktuste liigid.
Kuidas istikuid ette valmistada?
Üldiselt hakkavad mullas ettekasvatatud taimede juured toitelahusesse viiduna väga kergesti mädanema. Kõige edukamalt kasvavad hüdropotis need taimed, mis on pistikutega paljundatult kohe sinna istutatud. Kui tahate taimi ilmtingimata ette kasvatada, siis tuleks selleks ette valmistada veekindel ca 10 cm sügavune kasvurenn, mille põhi täidetakse 4 cm paksuse petus kruusa kihiga. Istikuid katetakse väga nõrga toitelahusega (vaid 0,05...0,1%) või puhta veega. Taim peaks asetsema pisut sügavamal kui mullas kasvatades, s.o. kuni 2 cm allpool substraadi pinda.
Taimede ümberistutamine hüdropottidesse
Hüdropoonilised kultuurid ise ei vaja ümberistutamist, sest nende kasvukeskkond, toitelahus, vahetub niigi pidevalt. Muldkultuuridest ümber istutamisel on olemas aga terve rida tähelepanu nõudvaid detaile:
1. nooremate taimede ümberistutamine on üldjuhul tulemusrikkam.
2. mullas kasvanud taimede juured tuleb hoolega puhastada ning selle käigus saab juurestik paratamatult tugevaid vigastusi. Eriti kannatavad peente juurtega taimed nagu begooniad, säntpooliad jt.; jämedajuurelised taimed, monstera, havisaba, filodendron, kannatavad tunduvalt vähem.
3. juurestikku tuleb pesta mitmeid kordi ning vett tuleks selle käigus pidevalt vahetada.
4. pestud juuri hoitakse 1% kaaliumpermanganaadi lahuses (lillas vees) umbes 5 minutit.
5. kui taim on hüdropotti ümber istutatud, siis esimese 10 päeva jooksul tuleks neid hoida puhtas vees.
6. alles pärast esimeste uute juurte tekkimist võib vee asendada toitelahusega, et juured saaksid seal hakata edasi arenema.
Lähtudes taimede dekoratiivsest väljanägemisest, tuleks tugevakasvulisi taimi istutada potti ühekaupa, ripptaimi 3...4-kaupa ja havisabasid paarikaupa. Meie klimaatilistes tingimustes on istutamiseks parim aeg just praegu, kevadel, või siis sõltuvalt tema päritolumaast kevad-talvel.
Hüdropottides kasvavate toalillede hooldamine
Suurim hool on õigeaegselt lisada toitelahust ja vett. Seda tuleks teha, olenevalt taimede kasvutempost, umbes iga 8-14 päeva tagant. Vegetatsiooniperioodil, kevadel ja suvel, tuleb lahust vahetada sagedamini. Iga kord kui vett lisatakse, tuleks seda ka hoolega läbi segada - aereerida (õhustada).
Jälgige hoolega, et toitelahus päris lõpuni otsa ei saaks, sest substraadis puudub igasugune toiteelementide varu ning taim hukkub väga lühikese ajaga. Suvel peaks kogu toitelahus saama täielikult vahetatud iga 8, talvel iga 12 nädala tagant.
Kuna toiteelemendid on oma olemuselt soolad, siis osaliselt sadenevad need aastate jooksul poti seintele ja samuti kruusale-killustikule. Et seda vältida, võiks aastas korra hüdropotid läbi loputada.
Kui on tekkinud kahtlus, et taimede juured võivad olla nakatunud seenhaigusesse, siis oleks mõistlik jätta taim paariks tunniks kaaliumpermanganaadi lahusesse. See valmistatakse vahekorras: 1...1,5 g KMnO4 10 liitri vee kohta. Pärast ravikuuri lasta taimel olla veel kolme tunni jooksul puhtas vees. Alles siis võib taimed juuripidi uuesti toitelahusesse asetada.
Aegajalt tuleks ka hüdropotte lasta seista kaaliumpermanganaadi lahuses, et neid desinfitseerida. Ja loomulikult kuulub hoolduse hulka ka tolmu eemaldamine lehtedelt ja vartelt.
