Nipid rohenäppudele: kuidas saada suuremat kurgi- ja tomatisaaki
Kurk ja tomat on meie kliimavööndi ühed kõige populaarsemad köögiviljakultuurid. Nii kurke kui tomateid saab kasvatada väga hästi turbasubstraadis, kasvatuskottides või pottides. Paljud sordid kasvavad avamaal ning need annavad saaki kauem, olles parimad ka hoidiste valmistamiseks.
Kurk on üsna nõudlik kultuur toitainete suhtes. Selle kasvatamiseks avamaal sobib kõige paremini hästi haritud saviliivmuld, samuti kerge kuni mõõdukas reguleeritud niiskusrežiimiga liivsavimuld, mis on kohev ja hea õhuvahetusega. Oluline on, et kasvukoht oleks hästi valgustatud, kurk ei talu varju.
Et luua kurgitaimedele soodne mikrokliima, on hea külvata seeme või panna istikud maha teiste köögiviljapeenarde vahele. See kaitseb tuulte eest.
Parimad eelviljad kurkidele on talvesibul, varane kapsas või varane kartul. Ühes kohas saab kurke muretult kasvatada 3-4 aastat. Hästi lagunenud komposti lisamine(10-20 kg/m²) soojendab pinnast ning rikastab taimede ümber õhku süsinikdioksiidiga, mis on vajalik suure saagi saamiseks.
Veelgi parem lahendus on kaasaegsed kuivad granuleeritud orgaanilised väetised, mida lisada pinnasesse. Optimaalne mulla pH on 6,0-6,5 (kuni 7,4).
Kurk on soojanõudlik kultuur. Kõige sagedamini külvatakse või istutatakse avamaakurgid otse põllule või peenrasse. Idandatud seemned külvata hästi sooja ja niiskesse mulda.
Seemnete idanemiseks on optimaalne temperatuur 25-27 °C, siis toimub see 3 päevaga. Kui sooja on alla 16 °C, kurgi kasv peatub, kuigi täiskasvanud peenrakurgid taluvad lühiajaliselt ka 10 °C. Temperatuuril üle 30 °C on häiritud võime moodustada partenokarpseid vilju.
Avamaale külvata seemned maikuu lõpus. Et pinnas kiiremini soojeneks, katta see eelnevalt musta kile või musta kattelooriga. Taimede kaitsmiseks külma eest ning temperatuuri tõstmiseks mõne kraadi võrra võib kasutada valget katteloori.
Seemnest või taimest?
Meie tingimustes on nii kasvuhoone- kui ka avamaakurke parem kasvatada taimest. Peenrale istutada taimed 5.-10. juuni paiku. Istutada tuleb nii sügavale, et idulehed jääksid mulla pinnale. Avamaal külvata-istutada 3-5 taime ruutmeetrile. Pärast istutamist kasta taimi hoolikalt ja multšida komposti või turbaga.
Kurgid külvata ridadena või üksikult aukudesse 2-5 cm sügavusele. Reakülvis peab taimede vahe olema 10-15 cm ning ridadel 60 cm.
Kui muutub külmemaks või on öökülma oht, tuleb peenar katta kattelooriga. Õitsemise algul on vaja see mesilaste poolt tolmeldavate sortide puhul eemaldada, kuid isetolmlevatele võib katteloori peale jätta esimese saagini. Külmadel suvedel või väikestel pindadel võib katteloori enne igakordset saagi korjamist eemaldada ja seejärel uuesti tagasi panna.
Peenras saab kurke kasvatada ka vertikaalselt, kui kasutada selleks erineva kõrgusega — kuni 1,5 m — spaleere, kus taimed siduda üles nagu kasvuhoones. Teine võimalus on teha umbes 0,5 m kõrgune aed ning suunata kurgi varred üle selle. Samuti võib panna 60-70kraadise kaldega võrgu ja aidata alguses kurkidel sellele ronida, hiljem kinnituvad nad juba ise.
Võrgul kasvatatud kurgitaimed on paremini õhustatud, neil esineb vähem haigusi ja saak on rikkalikum. Vertikaalsel kasvatamisel on mitmeid teisigi eeliseid. Taimedel on rohkem valgust ja õhku. Saaki on palju lihtsam-kiirem koristada, viljad on puhtad.
Meie kliimatingimustes seotakse avamaakurke traadile ainult väikeaedades. Seal on see eriti kasulik, sest võimaldab säästa ruumi.
Alates 8. lehest jätta lühiviljalistel sortidel kaenlalehed (külgvõrsed) alles, et saak moodustuks ka külgvõrsetel. Ka kasvuhoonetaimi tuleb kujundada — lõigata ära kõik külgvõsud ning võimaldada saagil valmida ainult peavõrsel. Erand on segaõitega sordid, millel emasõied moodustuvad ainult külgvõrsetel. Hiljem on vaja taime 3.-5. lehe tipp kärpida, et võimaldada areneda külgvõrsetel.
Kasta 2-3 korda nädalas
Hea kurgisaagi saamiseks on vaja taimi rikkalikult ja tasakaalustatult väetada. Tavaliselt tuleb anda enne istutamist põhiväetisena pinnases hästi lagunenud komposti ja/või orgaanilist väetist, mida taimed kasutavad järk-järgult kogu kasvuperioodi jooksul.
Lisaväetist anda vastavalt vajadusele — avamaakurgile 3,5 l graanuleid 10 m² kohta ning kasvuhoonekurgile 5 l graanuleid/10 m² kohta. Samuti võib kasta väetiselahusega — 0,25 l graanuleid 10 l vee kohta.
Kurgitaim tarbib saagi kasvatamiseks palju vett. Kuival ajal tuleb neid regulaarselt, 2-3 korda nädalas kasta. Kastmiseks ei tohi kasutada külma vett, soovitatav on oma vesi, mis koguda anumatesse, et see soojeneks õhutemperatuurini. Kurk vajab piisavalt niisket pinnast, hästi tasakaalustatud väetamist ja mitte liiga järske temperatuuri kõikumisi.
Kui kuumal ja kuival suvel ei jätku taimedel pikemat aega niiskust, ei suuda nad mullast omastada kõiki vajalikke toitaineid ning kurgid muutuvad kibedaks. Kasvuhoonekurkide maksimaalne veetarbimine on 10 l/m² päevas.
Avamaal võiks ühekordne kastmisannus olla 15-25 mm 1 m² kohta. Avamaakurkidele on vesi eriti vajalik õitsemise ning viljade moodustumise ja kasvamise ajal. Kuuma ilmaga tuleb kasta isegi mitu korda päevas, 20-25 l vett 1 m² kohta.
Tomat avamaal on riskantne
Meie kliimas saab tomateid kasvatada ainult ettekasvatatud taimedest. Optimaalne taimede istutamise aeg kasvuhoonesse on mai keskpaik, avamaale peenrasse (sõltuvalt ilmast) juuni algus või keskpaik.
Avamaatomati kasvatamine ei ole meie kliimatingimustes eriti populaarne, seda tehakse peamiselt väikeaedades. Avamaal on taime areng seotud mitmete riskidega, sest tulemust mõjutavad tugevasti ettearvamatud ilmastikutingimused.
Enamik aiapidajaid kasvatab tomateid kasvuhoones. Tomati heaolule on vajalik värske õhk ja hästi ventileeritud kasvumaja. Intensiivseks taimede ja õiealgmete arenguks on kõige sobivam temperatuur 22-26ºC.
Kuumal suvel ja väiksemas kasvuhoones ei suudeta mõnikord seda tagada ning siis tuleks tomatitaimi igal hommikul õiekobarate juurest raputada, et soodustada tolmlemist. Kui teha seda regulaarselt, võib saak kuni 60% võrra suureneda.
Vastupidiselt kurkidele ei kahjusta mõõdukas tuuletõmme tomatitaimi ka jahedatel ja vihmastel päevadel. Muidugi tuleb jälgida, et vihmapiisad ei satuks lehtedele ega viljadele. Tomatitele on eriti ohtlik niiske ja kuum õhk kasvuhoones — pärast sellist “sauna” kahjustuvad tavaliselt lehed ning sageli ka viljad.
Tomat kasvab hästi pinnases, mille pH tase on 5,8-6,4. Mitte kõikidel ei ole võimalik laboris tehtud analüüside alusel määrata mullas puuduvaid mikroelemente, kuid tähelepanelik aednik mõistab ise hooaja vältel taimede arengut vaadates, mida tuleb teha, et saak ei kannataks.
Maitsvad ja tervislikud tomatid saab, kui taimed kasvavad orgaanilise sõnnikuga ettevalmistatud pinnases. Sorditomatid omastavad hästi erinevaid looduslikke väetisi.
Noppida kasvuhoonest suur tomatisaak on iga aedniku unistus. Et seda unistust täita, peab teadma, millega ja millal taimi väetada. Kui neid on korralikult väetatud, levib vähem ka haigusi.
Tomat on nõudlik kultuur — sõnniku ühekordsest andmisest sügisel või kevadel ei piisa. Kasvuperioodil tuleb anda lisaväetist. Lisaväetamine sõltub sellest, kui palju ja millist väetist on kasutatud maa ettevalmistamiseks. Tavaliselt on vaja lisaväetamist alustada 3-4 nädalat pärast taimede istutamist. Kasutades loodusväetist, kulub seda kasvuperioodi jooksul 1,5 liitrit taime kohta. Õitsemise ajal on soovitatav tomatitaimi 1-2 korda kasta kaltsiumnitraadiga, mis ennetab nakatumist viljatipu mädanikuga.
Kastmisrežiim sõltub ilmastikuoludest. Päikesepaistelistel kuumadel suvedel, samuti viljade valmimise ajal tuleb tomateid kasta igal kolmandal päeval. Vihmastel suvedel ja vihmaperioodidel, mil õhus on palju niiskust, joovad taimed lehtede kaudu ning läbi juurte omastavad vett palju vähem. Oluline on taimi pärast nende istutamist alalisele kohale mitte üle kasta. Pärast istutamist anda vett mõõdukalt, sest taimedele on juurdumiseks vajalik mõõdukalt niiske pinnas ja juurtele õhk.
Tomatitaime tuleb kujundada vastavalt sordile. Külgvõrsed eemaldada 5-7 cm pikkuselt. Taime kujunduse järgi eristatakse 3 tomatirühma: põõsastomatid, poolkõrged tomatid ning kõrgekasvulised tomatid.
Põõsastomat on madal — vaid 0,4-0,8 m kõrgune. Tavaliselt murtakse neil üks kord kõige alumised külgvõrsed, edaspidi moodustavad nad ise põõsad. Muidugi tuleb taimi toestada, sest kui moodustuvad viljad, ei suuda nad ennast püsti hoida.
Poolpõõsastomatid kasvavad 0,8-1,2 m kõrguseks ja koosnevad 2-4 külgvõrsest, millest igaühe peab eraldi toestama.
Kõrgekasvulised tomatid sirguvad olenevalt sordist 1,5-2,0 m kõrguseks. Need kujundatakse kahe võrsega, kus üks on peavõrse ja teine külgvõsu esimese kobara all. Iga võrse tuleb eraldi siduda.
Uuri pikemalt TMKE juuni numbrist ja vaata ka www.tehnikamaailm.ee/kodujaehitus
