Päevalill — ühtaegu kaunis ja söödav


Päevalill täies hiilguses

Päevalill on meiega sinasõber mitmes valdkonnas. Kes üritab taime kasvatamisega püstitada kõrgusrekordit, kes imetleb kaunist õisikut, kes krõbistab päevalilleseemneid, kes valmistab päevalilleõliga toitu.

Kauge ja kaunis külaline Ameerikast

Selle kauni ja suursuguse taime algne kodumaa on Ameerika mandril, täpsemalt Lõuna-Ameerika preeriates. Juba mitme tuhande aasta eest kogusid kohalikud indiaanlased metsiku päevalille seemneid ja kasutasid neid toiduks. Indiaanlaste uskumuses oli päevalill auväärsel kohal lähtuvalt heliotropismist. See termin tähendab, et päevalille õisik liigub päikese liikumisega kaasa. Päikeselembust peegeldab ka taime ladinakeelne teadusnimetus (Helianthus), milles helios tähendab päikest ja anthus õit. Päikesest lähtuvalt on kujunenud ka teised loo nimitegelase eestikeelsed nimetused: päevaketas, päevaroos või tulelill. Ka asteekide päikesepreestrinnad kandsid tseremooniatel päevalilleõisi ning nende kujutistega ehteid.

Euroopasse jõudsid päevalille seemned XVI sajandi algul hispaanlaste vahendusel, nii et arvatavasti õitsesid Euroopa esimesed päevalilled just Hispaania ülikute peenrail. Kaua aega kasvatati Euroopas seda taime vaid silmailuks. Ka nüüdisajal on päevalill iluaianduses tuntud tegija. Kindlasti avaldab taim muljet oma pikkusega, sest mõned sordid võivad isegi meie kliimas sirguda kuni viie meetri kõrguseks. Kõrge kasvuga kaasnevad paraku toestusprobleemid ja seda eriti tuultele avatud kohtades.

Päevalille kauniduse ehteks on loomulikult suur õisik, mis on kujunenud evolutsiooni käigus varre tipus olevate õite algse mitmekordistumise ja hilisema liitumise tulemusena. Lille dekoratiivsortide aretustöö on liikunud mitmes suunas. On liht- ja täidisõielisi päevalilli, nii säravkollase kui ka pruunika tooniga õitekandjaid, aretatud on ühe- ja mitmeõielisi sorte, madalamaid ja kõrgemaid taimi. Meie tingimustes hakkavad päevalilled õitsema juuli lõpust ja hilistel sortidel võib nende õiteilu nautida seni, kuni pakane sellele lõpu teeb.

Lisaks ilule ka kasulik

Praktilise meelelaadiga inimesed otsisid päevalillele ka teisi kasutusalasid peale silmailu. Saksamaal prooviti röstitud ja peenestatud seemnetest kohvi valmistada, paraku edutult. Inglased keetsid õisikuid, kuid ka see roog polnud eriti suupärane. Päevalille osi on kasutatud loomasiloks, kütteks, ehitusmaterjaliks, biotehnoloogiatööstuse tooraineks jne.

Päevalille eri osadel on ka teatud ravitoime, raviks kõlbavad nii taime lehed, keelõied kui ka seemned. Kuivatatud lehtedest keedetud teed kasutatakse seedekulgla ja hingamisteede vaevuste korral. Päevalille õie teel on palavikku alandav, rögalahtistav, silelihaste spasme lõõgastav ning organismist vett väljutav toime. Seemnete söömine ergutab sapi eritumist ja aitab leevendada teatud nahalööbeid.

Päevalilleseemneid hakati Euroopas toiduks tarbima alles XVIII sajandil. Seemnete õlirikkus pani inimesi juurdlema selle üle, kuidas neist õli kätte saada. Ehkki katsetusi oli mitmeid, suutis 1830. aastal esimesena seemnetest õli pressida Voroneži kubermangu vene pärisorjast talupoeg Bokarev.

Päevalille botaaniline vili on seemnis. See on kuivvili ja seemnisel eraldub seemet kattev kest suhteliselt hõlpsalt. Viimase väite õigsuses saab veenduda igaüks, kes krõbistab päevalilleseemneid. Ehkki meil suhtuti päevalilleseemnete söömisesse põlastusega, on need biokeemilises mõttes mitmeti väärtuslik kraam. Esimeseks plussiks on nende kõrge toiteväärtus: sajagrammine seemneports annab sööjale 550–620 kcal. Sellise energiakülluse alustalaks on loomulikult sihvkade õliküllus, mis jääb vahemikku 40–50%.

Tervise seisukohast on hinnatav seegi, et päevalilleseemnetes on ülekaalus eeskätt polüküllastamata rasvhapped (linoleen- ja arahhidoonhape). Arvestades paljude inimeste kalduvust liialdada just loomsete rasvadega, aitavad päevalilleseemned rasvhapete tarbimises tasakaalu saavutada. Igati arvestatavalt on päevalille andides ka valke. Ja nagu õlirikastele seemnetele kohane, on neis suhteliselt vähem süsivesikuid.

Loe veel

Ehkki kuivemat kraami kui sihvkad annab ette kujutada, on ka neis teatud kogus vett (kuni 5% kaalust). Lisaks on seemnetes veel mitmesuguseid aineid ja mineraalühendeid (kaaliumit, fosforit ja vähemal hulgal kaltsiumi). Sihvkades on palju rasvlahustuvat E-vitamiini ja mingil määral ka vesilahustuvaid B-rühma vitamiine. Viimastest tuleb mainida just foolhapet. Mikroelementidest on sihvkades rauda, molübdeeni ja mangaani.

Ostja võib valida koortega ja puhastatud seemnete vahel. Kindlasti peaks veenduma, et seemned, täpsemalt küll õlid, poleks rääsunud. Viimasest annab tunnistust mõrkjas maitse ja sisu tumenemine. Tervisliku toitumise huvides tasub eelistada kuivröstitud seemneid õlis röstitutele ning soolavabasid sihvkasid soolatutele.

Päevalilleseemneid kuumutatakse, et need omandaksid meeldiva pähklimaitse. Nüüdisajal sööb enamik inimesi puhastatud sihvkatükikesi seemneleibade, -sepikute ja -saiade koostises. Neid lisatakse ka riisi- ja oatoitudele. Puhastatud seemned sobivad samuti putrudesse ja salatitesse. Tervisliku toitumise fanaatikud idandavad seemneid ja naudivad idandite tervistavat toimet.

Ka loomariigis on päevalilleseemned minev kaup: neid lisatakse paljude lemmikloomade toitesegudesse, need on talvine linnusööt ning purustatult vajalik lisand kalade peibutussöötades.

Kuldne päevalilleõli

Päevalilleõli suhtes valitseb paljudel inimestel negatiivne eelarvamus, mis on tingitud nõukogude ajal müüdud tugeva kõrvalmaitsega n-ö poslamasla meenutamisest. Nüüdisaegne õlitootmise tehnoloogia suudab päevalillest valmistada väga kvaliteetset kõrvalmaitse ja -lõhnata õli. Samas on rafineerimata külmpressitud õli bioloogiliste lisandite poolest oluliselt väärtuslikum kui töödeldud õli.

Päevalilleõlis on hinnatud just soodne rasvhapete suhe, mis on olulisel määral nii polü- kui ka monoküllastamata rasvhapete kasuks. Küllastatud rasvhappeid on päevalilleõlis kõigest kümnendik. Rasvhappeliselt koostiselt lähtuvalt sobib päevalilleõli edukalt ka salatitesse ja kastmetesse.

Rohke küllastamata rasvhapete sisaldus esitab päevalilleõlile teatud säilitusnõuded. Esiteks, rääsumise vältimiseks tasub toiduõli kaitsta hapniku ja päikesekiirguse otsese mõju eest. Teiseks, toiduvalmistamisel tuleks vältida õli korduvkasutust ning kuumutamist üle 180–200 kraadi. Kolmandaks, ka õlipudelil on realiseerimistähtajad, mida tasuks järgida. Rääsunud õli, mis on omandanud mõrkja või kibeda kõrvalmaitse, ei sobi mitte mingil juhul toiduks ega toiduvalmistamiseks.

Lisaks toidutegemisele leiab päevalilleõli kasutust ka kosmeetikas, abiainena ravivahendite valmistamisel, sees- ja välispidistes raviprotseduurides ning värvi- ja lakitööstuses.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare