Piirideta fantaasiamaailm — tulbid
Tulp (Tulipa) on tuntud sibullillede perekond liilialiste sugukonnast, kuhu kuulub peale tema veel umbes 100 liiki. Sibul uueneb igal aastal ja moodustab hulgaliselt tütarsibulaid. Kõigi perekond tulp esindajad sisaldavad mürgist alkaloidi tulipiini.
Tulpide looduslikuks kodumaaks on Euraasia ning Ees-Aasia stepid ja poolkõrbed, kus nad varakevadeti, enne kuiva aastaaja saabumist, katsid ulatuslikke alasid kuldse vaibaga. Esimesed meieni jõudnud kirjalikud teated tulpide kohta pärinevad 12. sajandi alguse piibli joonistelt. Eestis tuntakse tulpe 18. sajandi lõpust alates, kus nad oma eredate õitega mõisaaedades varakevadeti silma rõõmustasid.
Milline ma välja näen?
Tänapäevaks on tulpidest saanud maailmas ühed populaarsemad aia– ja ajatuslilled. Algselt mõnekümnest tuntumast liigist on praeguseks välja aretatud sadu erinevaid sorte. Selleks, et kõigis neis orienteeruda, peaks olema kas ennastunustav entusiast või siis oma alale tõeliselt pühendunud spetsialist.
Mõningaid näpunäiteid võiks sellesse lillemaailma nurka piilumiseks siiski anda. Kõigepealt jaotatakse tulbid oma õie ehituse järgi kahte suurde rühma: lihtõielised ja täidisõielised. Viimased meenutavad puhkenult enam küll väiksemaõielisi pojenge kui tulpe. Täidisõielised on tavaliselt ka meeldiva lõhnaga. Enamus sortidest kuuluvad lihtõieliste hulka, millede seas omakorda eristatakse neliteist erinevat vormi- ja värvirühma Enamlevinud ning seepärast ka tuntumad neist on:
1) Kaufmanni tulbid on päikesepaistelise ilmaga tähekujuliselt avaneva õiega. Kasvukõrgus on 15-40 cm.
2) Kaunistulbid, millede hulka kuuluvad ka nn. kiviktaimla tulbid. Enamasti madalakasvulised ja väikeseõielised vormid.
3) Rambrant-tulbid on eredate ja vähemalt kahevärviliste klassikalise õiekujuga sordid. Mõned sordid võivad olla ebakorrapäraselt täpilised, laigulised nagu pintsliga maalitud. Hilise õitseajaga.
4) Multiflora, ehk hargneva varrega tulbid
5) Viridiflora, ehk roheliseõielised tulbid on oma nime saanudki sellest, et nende õielehtede soonestik (vähemalt) eristub muust värvingust oma puhaste roheliste toonidega. Tavaliselt on õied kahevärvilised ning näevad väga elegantsed välja. 30-60 cm kõrguseks kasvavad sordid on kõik hilise õitsemisega.
6) Triumftulbid on laiasuise tassi kujuliste õitega. Enamasti on õied eredates toonides ning oma mõõtmetelt suured. Triumftulbid lõhnavad õrnalt ja pisut mõrkjas-magusalt. Keskvarase õitsemisajaga ning nende kõrgus jääb 25-40 cm vahele.
7) Papagoitulbid on oma vormi- ja värvilahendustelt ettearvamatud, alati mitmevärvilised ning eredates toonides. Pikkade tugevate varte otsas näevad nad väga efektsed välja. Valdavalt hilised õitsejad.
8) Narmastulbid on oma nime saanud õielehtede narmastunud serva järgi. Enamus neist on hilisema õitsemisajaga ja selliste sortide kõrgus on tavaliselt 40-60 cm.
9) Metsikud tulbid on erakordselt mitmekesise väljanägemisega. Nende hulgas on ühed esimestena puhkevad, eredalt värvunud, suhteliselt väikesemõõtmeliste õitega ja erakordselt vastupidavad liigid. Nad õitsevad stabiilselt aasta -aasta järel, seda isegi konteinerites. Kasvukõrgus jääb 10-30 cm vahele.
Uuemad ja kasvukoha suhtes tundlikumad on:
10) Fosteri tulbid
11) Greigii tulbid
12) Riviera tulbid
13) Darwini tulbid
14) Liiliatulbid
Nende hulgast võime leida pea igale kasvukohale sobiva elaniku: poolvarjulisest niiskest kasvukohast kuni potilille ning huumusrohke kasvusubstraadi lembesteni välja. Leidub neid, mis suudavad talve kasvukohas üle elada kui neid, kes vajavad talvel ellujäämiseks abi.
Rohkelt on aretatud, eriti äärmuslikult põhja/lõunapoolsete alade tarbeks ajatamiseks kõlbulikke tulbisorte. On roosilikult tugevalõhnaliste õitega ja täiesti lõhnatud tulpe. Aretustöö tulemusena on kummutatud arusaam tulpidest kui kevadistest lilledest. Tänapäeval võib oma aia kujundada tulpidega nii, et me võime nende mitmekesisust imetleda peaaegu läbi terve suve — maist juuli lõpuni välja.
Erinevate kasvukõrgustega sortide valimisega tagame aga nn. mitmekihilise katvuse. Tulpide õied võivad ulatuda 10cm kuni 60cm kõrguseni maapinnast. See on hämmastav maailm ka oma värvikülluses. Sajandite taha on jäänud see aeg, kus tulp võrdus kahe põhilise värvitooniga: kollase ja kinaverpunasega. Täna võite leida värvusi valgest mustani, rohelisest punase- ja lillani. Üksnes puhtad sinised toonid esialgu veel puuduvad. Aga küll selleski annab aeg arutust.
Kuidas mind aastaringset õitsema meelitada?
See ei olegi mingi eriline kunst ja ei vaja õppinud aiandusagronoomi kätt. Vaid pisut vaevanägemist ja saamegi tagada tubastes tingimustes õieilu läbi kogu meie pika ja pimeda sügistalvise aja. Ajatamiseks sobivad kõik absoluutselt terved ja suuremad, vähemalt 25 g raskused, tulbisibulad. Pärast kasvukohast välja kaevamist tuleks neid esmalt paar nädalat hoida varjulises, pisut kõrgendatud temperatuuri juures (ca 32 C). Seejärel viiakse sibulad 20C ruumi ja hoitakse seal veel nädalapäevad. Seejärel sorteeritakse sibulad ning viiakse nad jahedasse: 17-18 C ruumi.
Seal hoitakse neid septembrini, millal saabub paras aeg sibulad külmkapi juurviljakastidesse jaotamiseks. Külmkapis, ca 5 C juures, hoitakse neid umbes kuu aega. Oktoobris istutatakse nad juba soovitud pottidesse, vaasidesse, kastidesse ning hoitakse endiselt 5 C jaanuari lõpuni. NB! Hoiuruum peab olema pime.
Kasvupott tuleks ette valmistada nagu igale teisele potilillelegi: korraliku põhjadrenaažiga ja täita tavalise toitainete rikka mullaga. Istutamise juures tuleks jälgida, et sibulate ülemised otsad oleksid mullapinnaga tasa. Igal nädalal oleks hea heita pilk sibulatele, et kontrollida nende tervislikku seisundit. Samuti tuleb jälgida mulla niiskustaset. Vajaduse korral võib tulbisibulaid mõõdukalt kasta.
Keskmiselt 50-60 päeva, s.o. ca kaks kuud, enne soovitud õitsemisaega tuuakse potid sooja ja valgesse ruumi. Kohe alguses ei ole kasulik potte asetada otsesesse päikesevalgusesse või siis küttekeha vahetusse lähedusse. Taimedele tuleb anda aega aklimatiseerumiseks (kohanemiseks). Alles mõne päeva möödudes võib nad asetada selleks ettenähtud kohta. Nüüd on ka aeg alustada regulaarse kastmisega. Muld peaks olema ühtlaselt kuid mõõdukalt niiske. Soovitav on potte iga mõne päeva järel valguse suhtes keerata. Selliselt kasvavad tulbitaimed kaharaks ning õievars jääb sirgeks.
Mõnda minu tervisemuredest
Sibultaimede kõige tavalisemaks kahjuriks on sibulakaenlasse munev sibula juurelest, kelle vastsed kahjustavad kasvupungi. Täiskasvanud lest ise elab peenramullas ja toitub seal leiduvatel taimejäänustel. Esimeseks profülaktika reegliks on siin istutusmaterjali hoolikas jälgimine: visake kõhklemata ära kõik nigela väljanägemisega ja/või vigastatud sibulad. Kui olete sunnitud peenardesse mulda kas juurde tooma või seda uuega asendama, siis kasutage selleks üksnes puhast ja haigusvaba substraati.
Ebasobivates kasvukohtades võivad tulbisibulad haigestuda mitmesugustesse seenhaigustesse. Siin aitab üksnes resoluutne vahelesegamine: kõik haiged sibulad tuleb viivitamatult põletada. Profülaktikaks võiks soovitada ülekastmisest ning üleväetamisest (eriti ohtlikud on lämmastikväetised) hoidumist, seda eriti ajatusmaterjali ettevalmistamisel. Istutusmaterjali võib töödelda ka fungitsiididega.
Väikeseks hoiatuseks:
sageli üritatakse tulbilembestele algajatele aednikele kogenud lillekasvatajate poolt sokutada asustusmaterjaliks kord juba ajatatud sibulaid. Ikka nii, et haruldased sordid ja teistest müüjatest odavam hind. Ettevaatust! Ajatuse läbi teinud tulbisibulatest võib enam mitte asja saada. Enamasti jäävad nad kiduma või siis lähevad hoopis välja. Parem on ikka kindla peale välja minna ja osta pisut kallimat kraami. Ka lillekasvatajad ise ei kasuta sama ajatusmaterjali teist korda ega istuta läbitöötatud sibulaid avamaale, et sealt uut lõikust saada.
