Pilt udune? Mida teha, kui aknad higistavad ja õhk ei taha korralikult ringi liikuda?

TEHNIKAMAAILM: Läppunud õhk ja märgunud aknad on sageli märgiks, et elamu õhuvahetus pole piisav. Kui ventilatsioon on lahendatud mehaanilise väljatõmbega, on tõenäoliselt probleemiks värske õhu ebapiisav juurdevool.

Seda, kas ventilatsioon töötab, nagu peab, võib olla raske meeltega tajuda. Rahulikult voolav puhas õhk ei ole tajutav. Ometi on hea õhuvahetus tervislikult elamise seisukohast ääretult tähtis.
Ruumiõhus sisalduv süsinikdioksiid, niiskus ja saasteained, mis eralduvad näiteks ehitus- ja sisustusmaterjalidest, väljuvad hoonest ainult õhu vahetudes.

Ventilatsiooni töökoormust võib olla pisut raske ette kujutada. Kui elamispinda on 100 m² ja tubade kõrgus 2,5 meetrit, on ruumi maht 250 m³. Üks kuupmeeter õhku kaalub umbes 1,3 kg, seega tuleb 100 m² eluaseme õhumassi väljaviimiseks teisaldada 300 kilogrammi. Väljatõmme on veel kuidagi arusaadav, aga kõigest, mis puutub kompensatsiooniõhku, on inimestel väga hämar ettekujutus. Paljud paistavad arvavat, et välja tõmmatud õhu asemele tekib uus õhk iseenesest.

Probleemi olemasolu on üpris lihtne tuvastada – kui väljast sisse tulles on tunda, et ruumiõhk on läppunud ja hingata on raske, siis pole õhuvahetus piisav ja selle parandamiseks tuleb midagi ette võtta.

Teooria ja praktika

Üldine reegel peaks olema, et eluruumides peab õhk täielikult vahetuma iga kahe tunni jooksul (õhuhulk ruumi pinna m² kohta). Alternatiivselt võidakse õhuhulga vahetumise aluseks võtta ruumis olevate inimeste arv (l/s inimese kohta).

Värske õhu juurdevool inimese kohta peaks olema vähemalt 20 m³ tunnis.
Uutes hoonetes, kus on sundventilatsioon ehk mehaaniline väljatõmme ja sissepuhe, vahetub õhk üldjuhul piisavalt kiiresti. Probleemid tulenevad enamasti puhastamata filtritest või valest reguleerimisest. Sundventilatsiooni kanaleid ja seadmeid tuleb põhjalikult kontrollida ja puhastada kord kümne aasta jooksul.

Ainult mehaanilise väljatõmbega elamutes võib olukord olla keerulisem. Väljatõmme võib olla õigesti mõõdistatud, kuid see ei pruugi veel korralikku õhuvahetust tagada. Sageli on väljatõmbeventilatsiooni nõrgaks lüliks ebapiisav värske õhu juurdevool.

Paljudel juhtudel pole asjasse süvenetud ja mõeldakse, et hoone konstruktsioon ei ole nii tihe, küll seda õhku kuskilt sisse tuleb. Aga kui juhtub olema õhutihe konstruktsioon või muudetakse see soojustamise ja akende vahetamise tagajärjel tihedaks, võib eluruumides kergesti tekkida liigne alarõhk.

Ebapiisav kompensatsiooniõhu juurdevool on tavaline ka loomuliku ventilatsiooni puhul. Ka muidu on välis- ja siseõhu temperatuuride vahel baseeruvat õhuvahetust üsna keeruline nii teostada, et see hästi toimiks. Niigi ebastabiilselt toimiv süsteem lõhutakse sageli renoveerimise käigus üldse ära. Värske õhu piisava juurdevoolu puudumisel jääb puhas siseõhk ja hea sisekliima vaid unistuseks.

Aastatega hullemaks

Sundventilatsioon hakkas tavalisemaks muutuma alles pärast 1990. aastaid ehitatud hoonetes. Kohtväljatõmmet köögist pliidi kohalt esineb muidugi ka vanemates majades.

Aastakümnete jooksul on hoonetes sageli tehtud ümberehitusi, mis võivad mõjutada ventilatsiooni toimimist. Akende vahetamise ja pragude tihendamisega piiratakse värske õhu juurdevoolu. Planeeringu muutmisel tõstetakse vaheseinad ümber, aga uute ruumide õhuvahetus kipub kergesti ununema. Kortermajades ehitatakse ventilatsioonišahtid kinni või lõhutakse välja.

Mida vähem on värske õhu juurdevooluteid, seda suuremaks kasvab õhu liikumise kiirus olemasolevates kanalites. Inimene tajub seda tuuletõmbusena. Et külmatunnet vältida, topivad elanikud talvisel ajal viimasedki värske õhu avad kinni.

Värskeõhuklappe ja filtreid tuleb regulaarselt puhastada. Mida mustem on filter, seda enam langeb seda läbiva õhuvoolu rõhk – kuni selleni välja, et hoone välisseinal asuvast tuulutusklapist pääseb sisse vaid väike osa vajalikust õhuhulgast.

Isegi tänapäeval ei saa alati kindel olla, et projektile märgitud sissepuhkeõhu kanalid on reaalselt olemas.

Probleemid kompensatsiooniõhuga

Ventilatsiooniga luuakse siseruumides kontrollitud väike alarõhk, et niiskus ei tungiks ehituskonstruktsioonidesse, vaid liiguks koos väljatõmmatava õhuga majast välja. Kui alarõhk kontrollimatult kasvab, muutub ventilatsioonisüsteem ebaefektiivseks ja õhuvahetus ei toimi, nagu ette nähtud.

Sama juhtub siis, kui värske õhu avad talviti kinni topitakse. Sel juhul tungib välisõhk majja kõikvõimalikest selleks mitte mõeldud kohtadest, isegi läbi aurutõkkematerjali. Üldjuhul on õhk väljas kuivem kui siseruumides ega soodusta siseruumide niiskusprobleeme.
Probleem on aga selles, et kontrollimatult tuppa sisenev õhk võib kaasa tuua soovimatuid keemilisi ja bioloogilisi lisandeid. Nagu juhtudel, kus maja keldriruumid renoveeritakse ja võetakse kasutusse eluruumidena, kuid tuulutusavasid ei tehta. Kompensatsiooniõhk võib siseneda näiteks maja trepi alt, tuues kaasa hallituseeoseid sinna jäetud vanadest pehkinud raketiselaudadest.

Näiteks on teada juhtum, kus keldrisse rajatud elutuppa imbus õhku põrandaalusest ruumist põranda ja seina vahelt, tuues maja alt kaasa hallituseoseid, mis põhjustas elanikel tugevat allergiat. Sellisel juhul võib olla tegemist elamu konstruktsiooni niiskuskahjustustega. Konkreetsetel juhtudel päästis olukorra värskeõhuklappide paigaldamine seina ja seinaäärte tihendamine.

Pikemalt loe TM Kodu ja Ehituse veebruari numbrist.