Kui valida võimalikult täpne vana järgimine, saab suurimaks raskuseks õigete detailide leidmine. Mäng kaasaja ja minevikuga on kahtlemata põnev, kuid võib tuua kaasa eksimusi, mida ka korteriomanik ise paari aasta pärast heaks ei kiida. Kodukiri uuris sisearhitektilt ja renoveerimisspetsialistidelt, mida oleks hea jätta alles ja kus teha ajale järeleandmisi.

  • Kuidas disainida valgust
  • Toomas ja Aili Vindi valgusmaja
  • Kust saada eestiaegset tapeeti
  • Teatritalupoeg Margus Kasterpalu
  • Mürgised toataimed

    Telli ajakiri!

  • Taastamise kuldreeglite hulka kuulub vanade puitakende ja -põrandate alles jätmine. Viimased tuleb enamasti linoleumi või Soome papi alt üles leida. Vahel peab ka mõned lauad uutega asendama. Kui puitakent enam taastada ei saa, peaks ostma uue samast materjalist akna. “Vanadele puitmajadele plastaknad ei sobi,” ütleb Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhataja Tarmo-Andre Elvisto. Vanu suluseid (hind 150 krooni ringis) saab akendele ja ustele neist vanavarapoodidest, mis pole mõeldud vaid turistidele.

    Vanad uksed teevad koridori hubaseks

    Akende taastamisest on räägitud juba nii palju, et iga värske puumajale pandud plastaken paneb imestama. Majade puust korteriuste alles jätmisest on aga olnud vähe juttu. Kui igal korteril on isemoodi uks, lõhub see tervikut. “Kõik vanad ja ühtmoodi korrastatud uksed tekitavad juba maja koridoris sooja ja hubase tunde. Kui mõnel korteriomanikul on kindel metallukse soov, saab selle paigaldada sissepoole,” leiab sisearhitekt Tiiu Lõhmus.

    Põnevad on koridoride vanad ja enamasti must-valged plaatpõrandad. “Kui mõni üksik plaat on kadunud või kildudeks ja samasugust uut ei leita, võib augu täita sobiva kergelt toonitud seguga,” soovitab Marek Press renoveerimis- ja ehitusfirmast Celander Eesti AS. Kui aga põranda keskel on tõepoolest suur poolikute plaatidega auk, võib need asendada ühevärviliste plaatidega. Äärde jääks sel juhul ikka vana must-valge muster. “Põhimõtteks võiks olla vana veel kasutamiskõlbliku materjali säilitamine, kombineerides seda uute analoogsete materjalidega, ilma et uus hakkaks üldpildis domineerima,” lisab Press.

    Tarmo-Andre Elvisto sõnul võiks ahjud-pliidi alles jätta ja korda teha. Enamasti valged, kollased, pruunid või rohelised pottahjud on nagu omaette kujunduselement. “Ahjule võib ette panna klaasukse nagu kaminal, väga halvas seisukorras ahjupotte saab aga kasutada kamina ehitamisel,” lisab Tiiu Lõhmus.

    Sageli ongi linnakorteris ainsate vanade elmentidena alles aknad, põrandad ja ahjud. Üksikutel õnnelikel ka kahe toa vahel olevad suured klaasuksed. Paljudest kodudest on need välja visatud ja sein asemele ehitatud. Kui klaasuksed on alles, annavad need kodule nn “ilusa eesti aja” uhket ilmet ja neid avades saab avardada kogu korterit. Ukseklaase tuleb hoida, sest uusi samasuguseid jääklaase on võimatu leida. Ainsaks variandiks on tõesti vaid sarnaste majade prügikastiümbruse silmaspidamine.

    Seinu võib maha võtta

    Järeleandmisi võib teha vana ruumistruktuuri osas. “Tänapäeva korteriomanike elustiil ja vajadused võivad olla hoopis teistsugused,” põhjendab Lõhmus. Nii võib väikesete tubade vahelt seinu maha võtta ja ka näiteks köögi ja elutoa vahelist ukseava laiendada.

    Pesemistingimuste kaasajastamine on möödapääsmatu - mõnus sooja vee ja põrandasoojendusega pesuruum on asendamatu. “Kui korteris on eestiaegne valamu, võiks selle alles jätta ja kombineerida ümbritseva uuega. Vanu korras valamuid leiab harva,” räägib Tiiu Lõhmus.

    Tapeetide ja valgustitega on võimalik korteri ajaloolisust rõhutada, või vastupidi, tuua sisse tänapäeva. Tegelikult võib sobiva valgusti leidmine saada eestiaegset korterit sisustades kõige raskemaks probleemiks. Kuna poodides tõenäoliselt ühtki sobivat silma ei jää, tasub otsida sealsetest kataloogidest.

    Ajastutruu valgusti võib leida vanavarapoest, kuigi paljudes neist lampe ei müüda. “Tavaliselt olid kodudes ülespidise klaaskupli, metallvarre ja peitsitud puitdetailidega lambid,” kirjeldab Lõhmus. Lisades samas, et vanakraamipoest ostetud lambil tuleb sageli juhtmed ära vahetada, kuid sellega saab kodus ise hakkama. Ei maksa karta, et vana lamp on uuest kallim, võib olla ka suisa vastupidi.

    Lihtsa mööbli hinnad tõusevad

    Vanavarapoodidest ja tuttavate-sugulaste pööninguilt leiab veel 1920.-1930. aastate mööblit. Paraku on just lihtsad vineertoolid teinud viimase kahe aasta jooksul läbi mitmesajakroonise hinnatõusu. Tarmo-Andre Elvisto sõnul ei otsi neid mitte ainult kodude sisustajad, vaid ka pubide ja kohvikute omanikud või sisekujundajad, kes tahavad anda söögikohale ajaloolist ja traditsoonidega hõngu.

    Hinnad on tõusnud, sest pubidesse ostetakse toole ikka 50 kaupa. Samuti on paljud just viimastel aastatel avastanud enda jaoks funkmööbli, mistõttu on seda järjest keerukam leida. “Ometi võib nii funkmööblit kui ka vanu toole leida prügikastide kõrvalt. Inimesed näevad küll samu esemeid kohvikus, kuid ei seosta neid veel väärtusega, mida tasub alles hoida oma kodus. Võibolla on mõningane hinnatõus isegi hea , paneb selle ajastu mööblit rohkem hindama,” arutleb Elvisto.

    Vana massiivset mööblit tuppa paigutades võiks selle ümber jätta natuke rohkem õhku, kui paistab vanadelt ajakirjapiltidelt - nii ei teki täis kuhjatud muuseumi tunnet. Väikeses toas, kus on suur puhvet ja mastaapne ümmargune laud, millel ka toolid ümber, ning lisaks veel diivan, mahub liikuma vaid külg ees. Ka ei pea vanatädi eeskujul olema puhvetil ja riiulites liiga palju nipsasju. Eestiaegsed moekad interjöörid polnud sugugi nõnda ülepakutud, kui sageli ette kujutatakse.

    Muuseumid näitavad tavalist Eesti kodu

    Kes tahab eestiaegset korterit sisustades elada sisse ajaloolosse õhustikku, võiks vaadata vanu naisteajakirju. Näiteks Taluperenaist või Maretit, milles on tollased moodsad sisustuspildid. Rakvere Linnakodaniku muuseumis ja Nõmme muuseumis saab astuda ka ehedasse eestiaegsesse tuppa.

    “Ka meie vaatasime vanu naisteajakirju, sest mälestusi ei saa täiel määral usaldada. Ühest ja samast asjast suudavad kaks vana daami pajatada väga erinevalt,” räägib Linnakodaniku muuseumi administraator Ene Helm. Rakveres asub värskeim külastajatele vaatamiseks sisustatud eestiaegne tuba. Seal elas 1930. aastate alguse linnakodaniku pere, kel polnud ei ülipaks rahakott ega ülipeen maitse. Seega on näha üsna tavaline kodu, kus puhvetiklaasi taga on lisaks kristallile ka kruusid kirjaga “vanaisale” või “isale”.

    Eriti põnevad on vanad kardinad, tikitud padjakatted ja linikud – neid on kasutuskõlblikuna säilinud väga vähestes kodudes. Peal on neil just selline geomeetriline muster, mis kordub tollastes ajakirjades numbrist numbrisse. “Ma leidsin üles isegi selle ajakirja, kust on padjamuster võetud,” tunnistab Helm.

    Toa keskel asuva suure ümara laua kõrval on huvitava jalaga põrandalamp ja klaasist ülaosaga puhvet. Mööbel saadi kohaliku tislermeistri Sandbergi järeltulijate käest. “Tollal ei rännatud mööbli pärast Eesti teise otsa - kui vaja, telliti kohaliku meistri juurest,” selgitab Helm.

    Ka Nõmme muuseumis on sama ajastu tuba, kuid selle mööbel on tehtud vabrikus. Äratundmisrõõmu pakuvad üsna levinud ümar laud ja puhvet ning vanaemade juures armsaks saanud klaasist kommikauss laual. Eestiaegse korteri sisustaja võiks aga suunata pilgu lakke. Ümara laua kohal on sellega hästi kokku sobiv riidest valgusti, mis on küll pärit natuke varasematest aastatest, kuid ega ka tollal kõiki asju täpselt ühel aastal ostetud. Nagu nüüdki, tilkus ka siis ühest korterist teise kaasa endise kodu kraami. Ümara valgusti lähedal ning ühes kõrvaltubadest on aga klaaskupliga valgustid, mis olid tollal kodudes sama korduvad, kui mõni Estoplasti populaarseim lamp aastakümneid hiljem.

    Uus pood vana maja taastajatele

    Eestisse elama asunud Rootsi muinsuskaitse inspektor Magnus Henriksson avab novembris Tallinnas poe, kust vana maja taastaja leiab näiteks siinsel turul üliharuldast aknakitti. Kuid sealt saab muudki vajalikku, mille koos müümise tähtsust teised viimistlusmaterjalide müüjad ei ole veel ära tabanud.

    Magnuse pood on esimene, mis loodud säästvalt renoveerijale mõeldes. “Olin oma ametist veidi tüdinud, tahtsin vaheldust,” räägib poolteist aastat tagasi Eestisse kolinud mees üsna heas eesti keeles. “Tundsin vajadust siin selline asi ette võtta. Minu arvates tekib vanade majade taastamishuvilisi järjest juurde. Meil on kliente, kes on käinud materjale küsimas juba enne poe avamist,” selgitab ta.

    Planeedi 18 asuvas poes hakatakse müüma linaseemneõli värve, värvipigmente, põrandalakke ja -õlisid, akende restaureerimise tööriistu, kitti jmt. Poes on kataloogid, mille järgi saab tellida ajaloolisse interjööri sobivaid Soome pabertapeete. Plaanis on rajada kaupluse kõrvale loengute pidamise saal ja restaureerimiskeskus, kuhu saab tuua näiteks taastamistvajava akna.

    Sellest, mida ta endise muinsuskaitse inspektorina tunneb, kui näeb mõnd lagunevate puumajadega rajooni, Magnus pikalt ei räägi. Ütleb vaid, et vahel on valus vaadata, kuid praegu on siin lihtsalt selline etapp ja paistab, et see möödub. Magnus räägib hoopis positiivsest - sellest, et Eestis on inimestel oskus midagi käsitsi teha suurem kui Rootsis.