Vastupidi. Kui vahepeal oli neid sümpaatseid loomi tõepoolest vähem kui endisaegadel — põhjuseks kolhoosipõldude uputamine taimekaitsemürkidesse –, siis nüüdseks, kui mulla ja vete “väetamine” lõpetatud, on nii roomajate kui kalade arvukus taas kasvanud. Pealegi kehtivad looduses fluktuatsioonid — arvukuse muutused läbi aja.
Peale selle toimetavad loomad oma tegemisi ka piirkonniti. Tallinna lähedal Tabasalus, kus kerkib üks eramu teise järel, ilmusid rästikud äkki ühte hoovi. Nad on alati Tabasalu panga all varjulistes koobastes elutsenud ja tulid nüüd vaatama, “mis jama see on, et nende toitumisala maju täis tipitakse.”
Juhtub mõni majaomanik endale ka kiviaia kokku kandma või mõne kännujuurika murule sätib, kaldun arvama, et seal on varsti rästikud üürnikuks.
Mõni arvab, et rästik kuulatab rohu sees või puu otsas lähenevaid samme, et siis ohuallikale külge karata?
Rästik on rahuarmastav loom. Kui inimene või loom talle peale ei astu või teda mättalt koos marjadega kogemata pihku ei haara, eelistab ta vaikselt lahkuda või ootab liikumatult, millal möödakäija kaob.
Niisiis, ettevaatlik peab olema küll, ja metsa või niidule minnes tuleb pika säärega kummisaapad jalga panna. Puuoksal saaki passimas ei ole seda looma minu tuttavatest bioloogidest aga veel keegi näinud.
Olen kuulnud, et rästiku hammustuse valu sarnaneb tuletikust karanud väävli põletusega. Mida zooloog Tiit Hunt teeks pärast seda, kui rästik on teda jalga “nõelanud”?
Pigistaksin mürgi otsekohe kahe hamba tekitatud haavakestest välja, et see vereringesse ei jõuaks. Seda meetodit küll enam ei soovitata, aga kuuldavasti on see siiski paljusid aidanud.
Kui sõber lähedal, peaks ta mu jala lahasesse panema. Liikuda ei tohiks, et mitte soodustada mürgi levikut organismis. Esimeste tundide jooksul tekib tugev paistetus, jalg võib tursuda jämedaks nagu puupakk.
Surmaga lõpeb rästiku hammustus haruharva. Näiteks juhul, kui roomaja hammustas näkku (last, või kui inimene heitis mättale magama) või oli ohver südamehaige. Ka allergikutel on risk mürgist raske atakk saada. Kui võimalik, tuleb kiiresti arsti poole pöörduda.
Läinud sajandil usuti, et viin on rästikumürgi vastumürk. Mäletan üheksa-kümneaastast naabripoissi, keda uss oli nõelanud. Talle joodeti klaasitäis valget viina sisse. Poiss lõi tantsu ja laulis “Lutika Viiut”, aga lõpuks tuli siiski arst kutsuda.
Hammustada saanud inimest ei tohi küll mingil juhul purju joota. Vanal hallil ajal ravitseti ussihammustust mitmesuguste loitsudega, rääkimata lugematuist maarohtudest, millest võis hoopis mürgistus tulla. Hammustuse koht üritati välja põletada.
Hiiumaal oli aga niisugune raviviis, et kui rästik oli last jalga hammustanud, kaevati laps mulla sisse ja jäeti sinna terveks ööks. Tugevad ja terved inimesed paranesid mürgistusest ka oma organismi jõul.
Nastik kuulus vanasti justkui talu karja hulka. Elas aida all ja võttis inimeselt toitu vastu. Ilus kollaste põskedega roomaja.
Neist pole puudust praegugi. Paar aastat tagasi käisin nastikuid Keila-Joal pildistamas. Oli teisi seal paarsada. Mõne päeva eest nägin nastikuid ka oma hoovis lehmasõnniku hunnikus. Mitusada isendit. Sõnnikukihi all veel tuhandeid koorumata surnud mune. Inimesele täiesti ohutu loomake.
Mis ohud veel meid kaua oodatud puhkuse ajal metsas varitsevad? Siil teeb haiget vist ainult siis, kui talle palja jalaga peale astuda.
Siilide arvukus on küll pidevalt langenud. Me tapame neid armutult maanteil. Nagu metsnugiseidki. Mõne aja eest Tallinnast Narva sõites luges loodusmuuseumi taksitermist sellel teel viiskümmend kaheksa nugise laipa.
Peale inimese on siili vaenlane ka rebane, rott ja mõned teisedki näljased. Ei ole ka siilil toidupuudust. Siil sööb rästikuid, nastikuid, konni, hiiri ja hea isuga ka Rakvere miniviinereid. Oli niisugune juhus, et pakkusin mehikesele viinerit ja ta pistis selle heameelega pintslisse.
Karude arv on kuuldavasti õige suur ja nad käivad vaarikal ja mustikal. Ega siis naistel marjakorvidega metsa asja olegi?
Jutt tuntud inimese suust: karu istus, sõi mustikaid ja piilus ühest silmast mehe poole. Viimaks lahkusid mõlemad vastassuunas ja tundsid end hästi. See loom võib olla ohtlik ainult haavatuna või juhul, kui inimene satub emakaru ja ta poegade vahele. Samasuguses olukorras on väga ohtlik ka põder.
Läinud aastal oli massiliselt herilasi ja vapsikuid. Mõni inimene on nii herilaste, mesilaste kui vapsikute mürgi suhtes tundlik.
Isegi väga. Üks täisjõus eesti mees suri ainsamast vapsiku nõelatorkest. Rootsis tehakse kõigi tervisehäirete kohta statistikat: igal aastal sureb seal kümme-viisteist inimest herilaste nõelamise tagajärjel — peamiselt ülitundlikkusest selle mürgi vastu. Paljud, kel allergeen kindlaks tehtud, kannavad vaktsiini karbikesega kaelas.
Erakordselt tüütud vereimejad on ka kihulased. Nendegi sülg on mürgine, tekitab turse, kipituse ja sügelemise. Kui inimene saab palju kihulaste pisteid, võib tekkida palavik ja väga raske seisund.
Kord ekspeditsioonil Taimõris sattus üks meie rühma liige kihulaste nõelamise tagajärjel haiglasse tilgutite alla. Kusjuures tal ei olnud varem mitte mingeid allergianähte esinenud. Nii et kõikvõimalikud putukatõrjevahendid peaksid loodust nautides kaasas olema.
