Tere, minu nimi on krookus
Milline ma välja näen? Enamusel liikidel kasvavad alles pärast õitsemist sibulakaelast hõreda kimbuna välja kitsad tumerohelised hõbejate triipudega süstjas-lineaarsed lehed. Kõigi muude kehaosadega võrreldes on, algul torujas-kellukalikult kokkutõmbunud, õitsemisaja lõpul aga tähtjalt avatud, õied suured. Nende diameeter võib ulatuda isegi üle 7 cm. Õievars on väga lühike ning seetõttu tundub, et õis algab otse maapinnalt. Enne lõplikku avanemist võib õie pikkus ulatuda isegi üle 10 cm.
Värvus varieerub laiades piirides: valgetest kuni tumevioletseteni ning helekreemjatest ereoranžideni välja ning neid võib ühest sibulast välja kasvada kuni kuus. Osadel krookustel on aretustöö käigus välja kujundatud tugev ning meeldiv aroom. Krookusele lisavad tublisti dekoratiivsust õie keskel asuvad, kroonlehtedega kontrastis olevad, eredalt värvunud tolmukad ja emakas. Täies õieilus võib krookusi näha sügisest kevadeni. Vastavalt liigile ja/või sordile keskmiselt 10-20 päeva jooksul. Osasid aga isegi kuu aja vältel, s.o. 25-30 päeva.
Milline kasvukoht mulle meeldib?
Juba päritolu näitab ära, et krookus eelistab päikeselist kasvukohta ning vaid osa liike taluvad osalist varju. Kui on soovi pikendada krookuste õitsemist, siis võiks sama liigi/sordi sibulaid istutada nii päikeselisse kui poolvarjulisse aia ossa. Selliselt saab õitsemist kuni kahe nädala ulatuses pikemaks venitada. Ometi ettevaatust! Püsivas varjus krookused õitsema ei hakka ning lähevad mõne aastaga välja.
Vajan vaid hoolt ja armastust!
Krookuseid võib kasutada sisuliselt igas aiakujunduse elemendis — murusisesest kultuurist (Crocus tomasinianus) peenra- ja potililleni välja. Nad võivad ümberistutamiseta kasvada 4-5 aastat ühe koha peal. Krookused sobivad kõigi varakevadiste sibullilledega üheskoos kasvatamiseks. See käib ka kõigi meil kasvatatavate ja sügisel õitsevate liikide/sortide kohta. Jälgida tuleks vaid valgustustingimusi ja vältida liigniiskuse all kannatavaid kasvukohti.
Krookuseid paljundatakse nii seemnete kui sibulatega. Seemned külvatakse mulda septembris. Siin tuleb arvestada, et külvist õitsemiseni läheb aega 3-4 aastat ja seda kasutatakse rohkem aretustöös. Aiapidamises on oluline kiirelt nähtav tulemus ning seega soovitaksin vegetatiivset sibulatega paljundamist. Selleks kaevatakse pärast lehtede kolletumist sibulad mullast välja. Neid hoitakse varjulises, hästi õhustatud (sobib ka tõmbetuul) kohas.
Kui muld ja sibulate pealispind on korralikult kuivanud, siis puhastatakse sibulad mullast ning tütarsibulad eraldatakse emasibula küljest. Tütarsibulad on väga väikesed. Hoidke neid istutamiseni 18-20 C juures hästi õhutatavas kohas.
Võin õitseda teie rõõmuks läbi kogu aasta!
Krookused on head taimed ajatamiseks. Teil ei teki mitte mingit probleemi panna neid õitsema vaat’ et kõigil neljal aastaajal. Selleks on vaja ajatamiseks mõeldud sibulaid (diameeter vähemalt 1,2-2 cm!) hoida külmkapis või (külmas) keldris. Meie tingimustes tähendab see seda, et talvisel ajal õite saamiseks peaksime soovitud sibulad peenralt välja kaevama augustist oktoobrini.
Pärast puhastamist ja sorteerimist tuleks sibulad kohe istutada sobivatesse kasvupottidesse. Olenevalt poti suurusest 3-8 emasibulat igasse neist. Istutussügavus sõltub sibula suurusest: suuremad sügavamale, väiksemad mullapinnale lähemale. Keskmiselt peaks istutussügavus jääma ikkagi 2-3 cm piiridesse.
Ajatamiseks sobiva mullasegu võiks ise valmistada. Selleks segada suuremas ämbris hoolega läbi kas:
1) vahekorras 2:3:4:1 lehemulda, oksakõdu, suureteralist liiva, peenestatud puusütt;
2) vahekorras 2:1:1 aiakomposti, oksakõdu, suureteralist liiva.
Potid täidetakse mullaseguga ning kastetakse seejärel põhjalikult läbi. Pärast sibulate istutamist (NB: jälgige sügavust!) kaetakse mullapind õhukese peene turba või puhta liiva kihiga. Selliselt ette valmistatud ajatusmaterjal viiakse vähemalt 8-10 päevaks pimedasse ja jahedasse kohta (4-8 C) juurduma.
Ajatamise alustamiseks tuuakse potid oluliselt soojemasse: 10-15 C, kuid endiselt pimedasse ruumi. Kui pimedat kohta ei ole, siis imiteerige pimedust, kattes potid pealt paksust paberist torbikutega. Nüüd alustatakse ka regulaarse kastmisega.
Kui kasvud on mullast väljunud, siis asetatakse potid valguse kätte. Õitsemine algab umbes 2-3 nädala pärast. Sobivaim temperatuur selleks on 15-18 C. Kui suudate õhuniiskust kõrge hoida, siis jätkub õieilu vähemalt kuuks ajaks. Tavalistes toatingimustes on õitsemine oluliselt lühem. Äraõitsenud pott asetage taas pimedasse ning lõpetage kastmine. Sügisel võiks sealsed sibulad avamaale tagasi istutada. Ühte ja sama sibulat mitu korda ajatada ei saa.
Millised tervisehädad võivad kimbutama tulla?
Sibultaimede kõige tavalisemaks kahjuriks on sibulakaenlasse munev sibula juurelest, kelle vastsed kahjustavad kasvupungi. Täiskasvanud lest ise elab peenramullas ja toitub seal leiduvatel taimejäänustel. Esimeseks profülaktika reegliks on siin istutusmaterjali hoolikas jälgimine: visake kõhklemata ära kõik nigela väljanägemisega ja/või vigastatud sibulad. Kui olete sunnitud peenardesse mulda kas juurde tooma või seda uuega asendama, siis kasutage selleks üksnes puhast ja haigusvaba substraati.
Ebasobivates kasvukohtades võivad krookusesibulad haigestuda mitmesugustesse seenhaigustesse. Siin aitab üksnes resoluutne vahelesegamine: kõik haiged sibulad tuleb hävitada (põletada). Profülaktikaks võiks soovitada ülekastmisest ning üleväetamisest (eriti ohtlikud on lämmastikväetised) hoidumist, seda eriti ajatusmaterjali ettevalmistamisel. Istutusmaterjali võib töödelda ka fungitsiididega.
Kelleks on mind läbi ajaloo peetud?
Vanad kreeklased ja roomlased pidasid krookust päikesetõusu jumalanna lilleks. Vana-Kreeka legend räägib krookuse päritolu kohta järgmise loo. Kaubandus ja rännujumal Hermes (roomlastel Merkuurius) harjutanud kettaheidet. Kogemata vigastas hooga viltu lennanud ketas tema sõpra, Krokust, surmavalt. Meeleheitel Hermes palus jumalatelt säilitada oma sõbra mälestust. Ja juhtuski nii, et igast Krokuse langenud veretilgast puhkes õrn lilleõis. Sellest ajast alates tärkavadki igal aastal kevadeti krookused, meenutades inimestele elu igavest kestvust.
Itaalia legendi kohaselt olevat püha Valentinus (kelle auks 14.veebruaril tähistatakse sõbrapäeva) päästnud oma armsama pimedaks jäämisest, asetades tema silmadele kollaseid krookuseõisi.
Safran — ei midagi muud kui krookuse tolmukad!
Safran on üks kalleimatest vürtsidest maailmas. Ja see ei ole ka mingi ime, sest 1 kilogrammi safrani tootmiseks tuleb käsitsi koguda 100 000 krookusetaimelt tema tolmukad. Pealegi ei sobi safraniks mitte kõik krookuse liigid. Selleks kogutakse tolmukaid üksnes ühelt neist: Crocus sativus’elt. Ta on erilisel kohal ajurveda õpetuses. Nimelt peetakse safranit ainevahetust ning seedimist stimuleerivaks, üldrahustavaks vahendiks. Ta tõhustab kontsentratsioonivõimet ning parandab mälu.
Ostes safranit teadke, et see lihtsalt ei saa olla odav. Tõeline safran on mitte lihtsalt tumekollane, vaid suisa oranžikas ja on sooja ning aromaatse lõhnaga. Parim on kasutada teda pulbrilisel kujul, mida on lihtsam väga väikestes kogustes toidule lisada. Sageli leiab kaubandusest nn. safrani asendajaid, mis on küll tunduvalt odavam, aga omadustelt ei pääse tõelisele ligilähedalegi.
Iidsetest aegadest alates arvatakse ka, et inimene, kes istutab oma aeda krookuse, avab ukse õnnele!
