Oli suvine (hiline) hommik, nägin vaeva, et oma valmistada hommikuks kõigile üks ilus üllatus maitsva söögi näol. Küpsetasin pannkooke, praadisin peekonit ja mune ning ka keetsin mune, valmistasin pastasalati tuunikalaga, juurde veel puuvilju ja kohvi.

Kõik oli vägagi super. Jama sai alguse sööma asudes, kui üks perekonnaliige teavitas, et keedumunad on külmad ja kas ei oleks võimalik neid soojendada. Esimese mõttena kohe pistsin munad mikrolaineahju, aga see on ju teada tõde, et see ei tõota head. Nii kui mikrolaineahju tööle panin, käis see paras pauk ning kogu ahi oli seest munapudruga kaetud. Seega jäid kõik keedumunadest ilma- saigi rohkem peekonit ja praemuna söödud.

Teine selle hommiku seik oli tuunikala-pastasalatiga. Asusime siis seda sööma ja esimest ampsu võttes sugulane küsis, et mis tuunikala ma küll siin salatis kasutanud olen. Ma ise mõtlesin, et kas tõesti on siis tavalisest tuunikalast tehtud salat mingi erilise maitsega ning läksin kööki konservikarpi otsima. See, mis ma kapi pealt tühjana leidsin, ei olnud tuunikalakonserv, vaid kassitoit tuunikalaga.

Olin toimetuste käigus salatisse hoopis lisanud tuunikalakonservi asemel kassitoidu (tuunikalaga). Süüa tehes pidin andma ka kassile süüa ja eks ma siis ajasin konservid segadusse ja lisasin selle hoopis salatisse. Kõigil oli nalja nabani ja veel muidugi mainiti ära, et see on ikka ju tuunikalasalat, kuna kassikonserv oli tehtud ka tuunikalast.

Kiisu sai hiljem süüa siis õiget salati-tuunikala, kuna tema konservi sõime ära meie!