Ühe pere ökoelu
Sääst algas eramajja kolides
Marju ütleb, et tegelikult kuulub kõik eelnev tavalise eramaja-elu juurde ning et prügi sorteerimine pole mingi vaev. Pisut korratu mulje võib ajalehehunnik kööginurgas ehk jätta, kuid purgid saab kappi panna ja plastiku prügikasti kõrvale kotti koguda. Eestis pole müügil taaskasutatud plastikust nelja eraldi avatava lahtriga prügiämbreid, kuhu erinevaid jäätmeid koguda. Ju pole mujalgi veel seda õiget disainitud, sest prügikastikõrvast kilekotisüsteemi kasutab ka enamik põhjamaalasi.
Prügi sorteerimine on suures osas Euroopas juba ammu argipäev. Keskkonnasõbrad hakkasid seda tegema 1970. aastatel. See oli aeg, mil ostujõud oli tugev, sõjakriime polnud enam ammu näha, tööstus õitses ja loodushoid polnud veel teema, mis jõudnuks keskklassi elutubadesse. Kala ja vorst mähiti plastikusse ja kilesse ning peredel tuli aina sagedamini prügikonteineri vahet käia. Kulda-karda ning sünteetikat hindavate 1980. aastate alul võttis tarbimine vaid tuure juurde. Sellele vastukaaluks tekkisid massidele jagatavad trükised ja demonstrantide plakatid, mis näitasid inimkonda prügi alla uppumas. 1980. aastate lõpul oli keskkonnateema juba moes ning prügiämbri kõrval olid erinevate jäätmete kogumise kotid ka täiesti tavalistel koduperenaistel.
Ise prügi prügimäele
Lisaks loodushoiule tähendab sorteerimine ka säästu. Kui Vihalemid vahel seltskonnas küsivad, kas teised pered ka prügi sorteerivad, on vastus enamasti eitav - sellega ei teeni ju midagi. Pisike klaaspurk maksab kokkuostus tõepoolest viis senti ja ka dzinnipurgi eest ei saa palju rohkem. Marju ja Rene arvates ei pea aga kõige põhjuseks olema vaid raha. “Kuigi, kui lapsed kodus kapis olnud kolm õllepudelit ära viivad, saavad nad selle eest odavama jäätise. See on ehk parim propaganda,” arutleb Marju, kes kohtab ikka aeg-ajalt seljakotiga lapsi, kes kokkuostust, raha näpuvahel, kohe poodi tormavad.
Kokkuostu peamine seltskond, pudelikorjajad, kel hädasti raha vaja, on aga ehk peapõhjus, miks pered pudelid-purgid prügikasti või selle juurde panevad. ”Küll ära viiakse,” ütleb Marju. Rene lisab, et korra või paar aastas käivad asotsiaalid nende aia taga ja pärivad, ega neil kokkuostu viimiseks ka metalli anda pole.
Üks võimalus on ka kogumiskonteiner, kuid neid on Eestis kahjuks liiga vähe. “Praegu visatakse kõik kokku paljuski puhtalt mugavusest. Inimene tuleb töölt ja on läbi nagu Läti raha, ei taha enam prügi pärast kaugele minna. Kui konteiner oleks bussipeatuses või poeteel, muutuks klaasi ja plasti viimine palju tavalisemaks,” usub Rene. Hea viis pudeleid ära anda on Selveri keti suurpoodide küljel olevad taarapunktid: laod pudelid lindile ning nupulevajutuse järel vuriseb masinast välja tsekk, mille eest poes tasuta osta.
Tegelikult ei külasta Vihalemide kodu üldse prügiauto. See vähene, mis ümbertöötlusse antavast ja komposti panekust alles jääb, viiakse ise prügimäele. Ligi kuu tagant äraantava prügi eest tuleb maksta 12 krooni, konteineri kuuleping on aga mitmeid kordi kallim. “Konteinerita elamist ei saa kõigile soovitada, kuid üldiselt ei kujutata ette, kui odav on Eestis praegu prügi äraandmine. Selle asemel, et raisata hulga bensiini ja oma sodi metsa alla viia, sõitku parem prügimäele,” leiab Rene.
Säästev poeskäik
Selle suvehaku Soome kõige kuumem keskkonnateema tuumajaama rajamise järel oli säästev shoppamine. Lisaks allahindluste aegse ostupaanika ja plastikpakendite vältimisele soovitatakse seal näiteks muretseda muruniiduk naabriga kahasse ning jätta raamatud, mida plaanitakse lugeda vaid kord, ostmata ning võtta need hoopis raamatukogust.
Kuigi Eesti poodidest on pakkematerjalina kadunud lihtne paber ning kassade ees pole müügil odavaid jõupaberist kotte, saab siingi loodust säästvalt sopata. Rene ja Marju püüavad osta ja süüa teha nii, et varutavast ja keedetavast ei peaks midagi ära viskama. Mune ostes valivad nad ümbertöödeldud papist, mitte plastikust karbi. Plastikpudeliga vedelseebi asemel toovad koju paberisse pakitud tavalist seepi. Paberrätikutest võtavad sellise, mille küljest saab tõmmata väikseid lehekesi - nii kulub vähem. Kui jäätise või mõne muu tootega tulebki kaasa plastkarp, saab seda kasutada sügavkülmakarbina, samaks otstarbeks saab kasutada ka margariinitopse.
Nii nagu enamik väikelaste emasid, ostab ka Marju suure osa pooleteise aastase poja riietest välisabist. Sealt võib leida ilusamaidki kui lasteriiete poest, tuleb vaid otsida. Uusi on mõttetu osta, väike laps kasvab ruttu, sel põhjusel on lasteriided välisabiski nagu uued. Korra on heategevusketi Humana auto ka Vihalemide maja ukse taga käinud ja kokkupandud korralikke riideid uute omanike ootele viinud. Kaks pappkarpi ootab veel äraviimist.
Mõni sääst jääb tegemata
Marju ja Rene kodus ei põle inimtühjades tubades õhtuti tuled ja ka vett püütakse säästa. Viimaseks annab põhjust ka kogumiskaev, mis muidu ruttu täis saab. Nõudepesumasin ei käivitu kunagi paari tassi pärast ja dusi all keeratakse seebitamise ajaks vesi kinni, sama tehakse ka hambapesu ajal. See, et aeda tuleb kasta õhtul, mil vesi ära ei aurustu, on aga aipidajate vana tõde. Kastmiseks kasutatakse tünni kogunenud vihmavett. “Sel kevadel olimegi hädas, taevast ei tulnud piisavat kogust,” naeratab Rene.
Samas tunnistab ta, et üht loodust säästvat sammu ta siiski ei tee - ei sõida tööle ega tee töösõite ühistranspordiga - ja seda puhtalt aja kokkuhoiu huvides. Küll aga oleks ta nõus peale võtma mõne lähikonna inimese, kelle tööaeg ja kodutee tema omaga kokku klapib. “Mujal on taoline ühissõit täiesti tavaline. Kui aga meie hommikust liiklust vaadata, siis istub igas teises autos vaid üks inimene.”
Marju aga pole postkastile pannud reklaami keelavat kleebist, sest koju tulevatelt lehekestelt saab ka kasulikku infot. Kuid ta ootaks, et see teave oleks odavamal paberil. “Viinerikilo mõnekroonisest allahindlusest ei pea ju teatama rohke värviga kriitpaberil. Säästlik paber pole firmades veel prestiiziküsimus,” arutleb Marju ja lisab, et vaid üks kangafirma teatab soodustustest lihtsalt ajalehepaberil, mis hästi põleb.
Marju ja Rene ütlevad tagasihoidlikult, et nende elustiil pole eriline. Tegelikult on nad aga oma keskkonnateadliku käitumisega enamikest Eesti peredest ajas ees. Kuigi mõnd ökoelu nippi kasutab kas keskkonnateadlikkusest või lihtsalt säästust iga pere. Näiteks on külmkapis vanad plastkarbid või kööginurgas kilekotid, mida uuesti kasutada. Jäätmete igapäevane sorteerimine muutub aga lähiaastate jooksul üsna tavaliseks meilgi.
Lihtsad nipid algajale:
