Kuigi neid roose nimetatakse minideks, on nendegi seas nii hiiglasi kui kääbuseid. Kõige pisemate kõrgus ulatub vaid 10-15 cm, suurimate kasv aga poole meetrini. Õiedki varieeruvad pooleteise sentimeetrisest nööbikesest 5-6 cm läbimõõduga lopsaka õiekuhilani. Pärinevad nad hiina kibuvitsa kääbuskasvulisest vormist
Rosa chinensis
’Minima’.

Minirooside ajalooline taust pole aga päris selge. Mõnedel andmetel kirjeldati neid Miss Lawrence’i roosidena juba aastal 1762. Euroopasse jõudis miniroos ilmselt 1810. a. paiku. 19. sajandi algul moes olnud tillukesed roosid olid kaua unustusehõlmas, kuni 20. saj algul leidis Šveitsi armee ohvitser Roulet mägedest ühelt taluaknalt tibatillukese õitsva roosipõõsa. Põõsakesele anti ohvitseri auks nimeks Rosa roulettii — rulettroos. Šveitsis kasvatatud potiroosidega algas minirooside tänaseni uusi kaunitare loov sordiaretus.

Tillukesed lehed ümbritsemas tihedat kääbuspõõsast, pisikesed säravad õienööbid tähtsalt kukil — nõnda vaatavad meile lillepoes vastu kõige pisemad rooside seas — miniroosid. Nad rõõmustavad meid aasta ringi.

Miniroosid sobivad kõikjale

Minirooside aretuses on saadud sadu imelisi sorte ja vorme, millest osa sobivad siseõuedesse suurematesse pottidesse, künadesse, rõdukastidesse, kiviktaimlasse ning tüviroosina või ääristaimena roosipeenart kaunistama; väänduvad vormid aga toestuse najale ronima, rippvormid amplitesse või postamentidele, pinnakatteroosid mööda maad roomama.

Eriti hoogsaks muutus sordiaretus 20. sajandi teisel poolel. Kõigil roosisõpradel pole ju koduaeda, paljud pidid rahulduma tibatillukese põõsakesega potis, mis rõõmustas neid toas või rõdul. Nii ongi osa sorte vähese vastupidavusega ja mõeldud just tubastesse oludesse. Üks maailma tuntuimaid aretajaid Ralph Moore USAs on jäänud truuks miniroosidele, kasutades aretustöös mitmeid erinevaid roosirühmi, nagu näiteks ajaloolisi sammalroose. Uusi miniroosirühmi aretavad ka hollandlased, taanlased ja sakslased (Roses Forever, Parade, Palace, Victory, Kordana jt rühmad).

Miniroose kasvatatakse peamiselt omajuurseina, mis teebki taimed nõrgukesteks ja pisikesteks. Paljudes Euroopa maades poogitakse miniroose kibuvitsalusele, mis võimaldab põõsast aasta läbi avamaal kasvatada, või siis tuuakse taimed külmavabasse ruumi talvituma. Need põõsad on tavaliselt tugevama kasvuga, õierikkamad ja talveoludele vastupidavamad. Ka Eestis talvituvad sellised miniroosid üsna hästi.

Suveks aeda, talveks tuppa

Kel aed olemas, võiks oma miniroosi suveks peenrale istutada, sest toas kimbutavad soojadel suvepäevadel roose mitmed kahjurid ja haigused. Kärpige äraõitsenud oksakesed 3-4 leheni tagasi, harjutage taimi mõne päeva jooksul varjulises kohas välisõhuga ja istutage peale öökülmaohtu peenrale viljakasse aiamulda.

Enne istutust aga kontrollige juurepalli, et juured oleksid terved. Haiged või kahjustatud juured kärpige terve osani tagasi, kuid püüdke juurepalli säilitada võimalikult tervena. Pärast istutust ja kastmist tuleks taime paari nädala vältel ereda päikese eest pisut varjutada, kasutades selleks varjutuskangast või ka mõnd lehtpuuoksa.

Väike vajab õitsemiseks jõudu

Umbes kuu aja pärast on taim juurdunud ja teda võib hakata vajadusel väetama roosi- või õitsvate toalillede väetise lahusega (segage see esialgu poole lahjem kui tavaliselt) või sõnnikuleotisega. Võtke üks osa laudasõnnikut ja kaks osa vett, segage, laske nädal aega käärida. Lahjendage üks osa leotist 10-15 osa veega ja kastke taim kergelt üle, nii et ka lehed märguvad. Selline väetamine tõkestab ühtlasi ebameeldiva haiguse, roosi-jahukaste levikut. Augustis andke ainult sügisväetist, mis aitab taimel talvitumiseks valmistuda.

Miniroos võib talveks peenrale jäädagi. Hilissügisel eemaldage taimelt kõik lehed, äraõitsenud õied ja pungad ning rohtsed võrsetipud. Taimed katke mullaga ja lume kogumiseks kuuseokstega. Taime võib sügisel ka viljakasse aiamulda istutatult tuppa tuua. Kui valgust on piisavalt, hakkab teie lemmik toas taas õitsema. Kõige pimedamal ajal peale õitsemist lõigake oksad 3.-4. pungani tagasi ja asetage taim jahedasse (+ 6-10°) valgesse ruumi mõneks kuuks puhkama. Kastke vaid siis, kui muld on kuiv.

Veebruaris-märtsis tooge taim uuesti valgesse õhurikkasse ruumi, kus on soojust +16-18°. Kastke mõõdukalt ja väetage kord nädalas toalille- või roosiväetisega vastavalt pakendil antud juhistele. Õitsele läinud taime võib väetada paar korda nädalas.

Meeldivad ka kahjuritele

Toas olevat potiroosi tuleb tihti kontrollida, eriti siis, kui lehed muutuvad kahvatuks või neile tekivad heledad laigud.

* Vaadake läbi luubi lehtede alumist külge. Näete, et selle on vallutanud tibatillukesed kollakad ämblikulaadsed kahjurid — kedriklestad, kes koovad lehepinnale oma imeõhukese võrgu. Tugevasti kahjustatud taim tuleks hävitada enne, kui kahjurid teistele toalilledele üle kolivad. Taime võib pesta, sest kedriklest ei armasta vett. Nii võiks teha kord nädalas, samuti on kasulik potiroosi varahommikul piserdada. Soojas ja kuivas ruumis võiks õhuniiskuse suurendamiseks panna taimede lähedale veeanuma.

* Roose kahjustavad veel lehtedel ja võrsetippudel taimemahla imevad lehetäid, samuti külastavad neid muudki kahjurid. Õigeaegselt avastatud kahjureid saab tõrjuda sobiva taimemürgiga, mida müüakse aiakauplustes. Ohutumad on siiski kodused ja looduslikud vahendid ning mehaaniline tõrje.

* Kui lehed kipruvad ja neile ilmub hall jahune kirme, on tegemist roosi-jahukastega. Seda haigust saab tõrjuda lehtpuutuhaga, mida võib otse taime lehtedele puistata. Võib ka tuhaleotisega pritsida. Leotise tegemiseks võtke 100 g puutuhka ja valage see üle 1 liitri veega. Kuumutage umbes tunnike, laske jahtuda. Pritsimiseks võtke 0,3 l selginenud leotist ja 0,7 l vett. Ka rohelise seebi leotis (10-15 g 1 liitri vee kohta) või nõudepesuvahendi „Fairy“ õrn lahus sobivad tõrjeks, need vahendid tõrjuvad ka kahjureid.