"Mul on 1. klassist saadik üks sõbranna, kellega ma olen väga hästi läbi saanud, aga see aasta on kuidagi teistsugune. Näiteks läheme kooli ja ei vaheta päeva jooksul mitte ühtegi sõna. Isegi "tsau" ei ütle.

Ma ei tunne palju inimesi ja mul polegi kellegagi enam eriti suhelda. Kui meil isegi grupitööd on, siis kunagi oli ikka niimoodi, et meid lahutada ei saa ja tegime alati neid koos, aga nüüd me enam ei vaata üksteisele otsagi. Mulle saadetakse snappe (sotsiaalmeedia rakendus: Snapchat), kuidas kõik käivad sõbrannadega linnas shoppamas ja mina olen samal ajal kodus. Nii vastik tunne on kuidagi ja vanad head mälestused tulevad meelde, kuidas me käisime linnas ja kõik, mis me koos tegime. Ma pole ka väga sotsiaalne inimene ja ei julge ega oska uute inimestega suhelda.

Olen mõelnud, et hakkan enda perega rohkem koos aega veetma, aga minu ema ka ei tea, milline ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult mõtlen. Tahaks emale sellest rääkida, aga ma ei julge ja ei tea miks.

Sellest ajast, kui mu perre sündis väike vend, pole tal minu jaoks aega ja me ei suhtlegi väga. Vãike vend on juba 6aastane. Vahel ma pakun emale välja, et me teeksime koos midagi lõbusat, näiteks läheksime kuhugi või mängiksime lauamänge. On olnud ka nii, et pakun emale mingi lauamänu välja, aga ta pole nõus või ei viitsi ja siis natukese aja pärast läheb küsib vend sama asja ja ema on nõus. Nojah, juba sellest sõprade asjast kaldusin oma pereasjade juurde.

Viimasel ajal mulle meeldibki olla üksinda oma toas luku taga ja kardinad ees. Ma tean, et see pole hea aga ma ei oska ka midagi muud teha.

Lãhen kohe varsti 8. klassi ja peaksin juba välja mõtlema, mida ma tahan õppima minna, aga ma isegi ei tea, mis mind huvitab. Kunagi mind väga huvitas sport ja kãisin mitmes trennis, aga enam ei kãi mitte üheski.

Aitãh teile, kes viitsisid selle pika teksti minu mõtetest läbi lugeda!"

Lugejad, andke noorele tüdrukule nõu, kuidas ta saaks endale sõpru juurde leida ja kuidas võiks ka emaga lihtsamini teemat arutada.