Martin on nüüdseks 4-aastane. Ta on väga taibukas, hakkaja ja osavõtlik, südamlik, tähelepanelik ja osav. Kõik oleks nagu hästi … aga Martin ei talu suurt seltskonda — ta väsib kiiresti.  Ja kui laps on väsinud, siis mida ta teeb? Ta hakkab halvasti käituma. Ta lööb, ta kisab arutult, ta ütleb halvasti, ei kuula ega allu soovitud käitumisele.  Martin peab lasteaia hiiglaslikus kollektiivis vastu täpselt kaks päeva ehk siis esmaspäeva ja teisipäeva. Sealt edasi on ülejäänud nädal võitlus hakkama saamise nimel nii õpetajatel kui ka lapsel endal.

Eelmises lasteaias andsid õpetajad sellele võitlusele alla üsna kiiresti. Ma ei mõista neid hukka ega süüdista — Martin ei ole rühmas ainuke laps, peale tema on veel 23! Ja nende hulgas on veel teisigi lapsi, kelle jaoks suur kollektiiv tähendab tohutut eneseületamist. Imetlen neid pisikesi inimesi, kes sellises raskes olukorras endaga hakkama saavad! Martin ei ole üldse nii tugev. Ja kahjuks väljendab ta oma väsimushetki võimalikult kärarikkalt ja negatiivselt. Martin ei olnud lasteaias käinud kahte kuudki, kui õpetajad ütlesid, et temaga on võimatu hakkama saada, ta ei kuuletu ja segab kõiki. Ta pidi olema täiesti lootusetu…

Nii nagu Martini eelmised õpetajad andsid alla, nii olime ka meie mehega tihtipeale alla andmas, lootus kustunud. Alguses küsisime mehega ikka õpetajate käest nõu, kuidas saaksime teha lasteaia ja kodu vahel koostööd, et meil oleksid ühised reeglid. Aga kui meile vastati, et Martin ei allu ühelegi reeglile ja sellel teemal pole üldse mõtet rääkidagi, siis me enam ei küsinud ka. Ei osanud enam midagi küsida. Võtsime õhtul lapse, kaasas suuline register pahategudest ja läksime koju lapse kallal „tööd tegema”. Pidasime kinni kõikidest kodus kehtestatud reeglitest, rääkisime ja rääkisime ja rääkisime….. Aga pigem oli see võitlus tuuleveskitega, järgmine päev lasteaiast tulles oli paturegister endiselt pikk.

Lõpuks hakkas see igapäevane negatiivsus, mida lasteaiast saime, vastu käima. Kui mulle hakkasid vastu ka õpetajad, teadsin ma, et peame lapse teise lasteaeda panema — kui mina ei vii last sinna hommikul hea meelega, siis ei ole tema seal ka hea meelega ja siit edasi läheks kõik ainult allamäge! Talvel tehtud otsusele tuli imeväel kevadel vastus, et meil on sügisest võimalus lasteaeda vahetada — me ei mõelnud hetkegi!

Augusti lõpus uude lasteaeda minnes olime mehega madalamad kui muru, hirm eesootava ees oli nii suur! Martin oli õnneks väga rõõmus. Rühmas ootasid meid ees kaks noorukest õpetajannat. Ma andsin lapse üle ja rühmast väljudes olin veel rohkem hirmul — kui eelmises lasteaias ei saanud pikaajalise kogemusega õpetajad Martiniga hakkama, mis nüüd siis küll saab? Martin sõidab nendest kahest õrnakesest neiust ju lihtsalt üle!

Esimesed kaks päeva läksid Martinil väga hästi. Kolmanda päeva õhtul rääkis õpetaja päeval toimunust. Ja sellest, kuidas nad olid neid ette tulnud keerulisi olukordi lahendanud! Ja seal ma siis seisin. Ausalt! Ma vaatasin sellele noorele naisterahvale suu sisse ja ilmselt olid mul silmad peast välja kukkumas! Ta rääkis, kuidas peaksime hakkama edasi toimima, ta rääkis ühiste piiride ja reeglite seadmisest, ta rääkis kodu ja lasteaia vahelise koostöö tähtsusest, ta rääkis iseenda kehtestamisest, ta muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis…..ja ütles lõpuks, et me ei pea mitte muretsema, vaid peame Martinile üheskoos tagama turvatunde, siis tunneb ta ennast ka suures seltskonnas turvalisemalt. Minu suu oli kinni! Ma oleksin tahtnud seda õpetajat kallistada! Meie perele on antud võimalus!

Ja see võimalus on meil nüüd, kuu aega hiljem, ikka veel alles ja rohkemgi veel — õpetajad räägivad, et nad näevad edasiminekut. Meie näeme seda! Enam ei ole allaandmise tunnet. Kui on kehvem päev, siis tegeleme sellega, meil on jõudu ja tahtmist tegelemiseks — meil on tugi! On täiesti võimalik, et meie Martin saab edaspidi suures kollektiivis kenasti hakkama.

Minu süda on last hommikul lasteaeda viies rahul — ma tean, et lasteaia näol on meil toetus ja meie anname endast parima. Küll aga on igal hommikul õpetajat nähes sees piinlikkustunne — eelarvamused on lihtsad kujunema, kuid sama lihtne on neid ka purustada. Imetlen ja austan väga, et seda suutis teha üks noor õpetaja!