Appi, ämm planeerib mu rasedust ja isegi sünnitust!
Minu ämm on üldiseid ämmade kohta levivaid stereotüüpe ja standardeid arvestades väga tore ja soe inimene. Otse loomulikult olen mina tema jaoks poja kõrval teisejärguline isik, aga küllap on see nii kõigi ämmade puhul ja selles polegi midagi erilist. Olen aastate jooksul harjunud mõttega, et ämma juures käies serveeritakse just seda toitu, mida mu elukaaslane eelistab ja toidu lauale tõstmise kellaaeg sõltub ikka sellest, millal mu mehel on aega lauda istuda ja mitte sellest, kas minu kõht on tühi või mitte. Aga, nagu öeldud, eks iga ema hoiab ikka rohkem oma lapse ligi (eriti, kui tegu on pojaga).
Üldjoontes on mul ämmaga siiski vedanud — ta hoiab mind väga, helistab ja muretseb sageli ning püüab ikka toeks olla, kui näeb, et hädas olen. Õnneks on mul tema reaalset abi harva vaja läinud ja iseseisvus ning oma asjadega üksi hakkama saamine sobib mulle ideaalselt. Kuni selle ajani, mil ma veel last ei oodanud, suutis ämm minu jaoks piisaval distantsil püsida ja meie suhtlus ei muutunud minu jaoks kurnavaks. Siis aga saabus ühel hetkel see saatuslik päev, kui ämmale ja äiale tuli minna rõõmusõnumeid teatama. Ja siis see kõik algas…minu ämmast sai kontrollifriik!
Igapäevased kõned ämmalt ajavad hulluks
Ämm helistab mulle vähemalt üle ühe päeva ja kontrollib, kuidas mul läheb. Kuni viienda kuuni kulges kõhus kasvava beebi areng ja minu rasedus täiesti normaalselt: ei ühtegi iiveldushoogu, ei mingeid krampe, kõhuvalusid ega muid hädasid. Sellest hoolimata helistas ämm mulle järjepidevalt, et kontrollida, kas mu kehakaal ikka tõuseb iga nädalaga vähemalt 300 grammi ja kas laps liigutab päevas vähemalt 7 korda. Alguses oli see minu jaoks natuke isegi meelitav — mõtle vaid, keegi tahab kogu aeg teada, kuidas mul läheb. Ühel hetkel hakkasin ma sellest kõigest aga väsima. Pole ju midagi uut rääkida, kui iga päev on olukord täpselt sama. Ja just siis, kui ma jõudsin hetkeks nii mõelda, sattusin ma kuuenda kuu keskel mõneks päevaks tugevate kõhuvalude tagajärjel haiglasse. Võite isegi ette kujutada, mis siis toimuma hakkas. Ämm, kuuldes, et tulevase lapselapse tervisega on midagi lahti, kihutas teisest Eesti otsast kohale, et mulle pikalt ja põhjalikult moraali lugeda. Ilmselgelt olin ju mina ise end sellesse olukorda pannud ja nüüd tuli põhjalikult aru anda, miks ja kuidas kõik nii minna sai. Jumal tänatud, et haigla sünnituseelsesse osakonda saavad ööbima jääda vaid rasedad ise, sest vastasel juhul poleks ämm mul öösitigi rahulikult olla lasknud.
Haiglast pääsemise järel on kontroll muidugi veelgi tõhusam: vähemalt üks telefonikõne päevas. Ja kui mina keeldun vastamast, tuleb selgitusi jagada elukaaslasel endal. Asja juures ongi kõige kurvem see, et tegu ei ole mitte minu, vaid minu elukaaslase emaga. Oma emale ma julgeksin ja võiksin vastu astuda, aga ämmale on keeruline midagi öelda, nii et ta selle peale ei solvuks ega tunneks end kõrvale jäetuna. Minu elukaaslasele tundub aga, et ma lihtsalt võimendan kogu asja üle. Raseda puhul on ju teatavasti hea kõik tujud hormoonide süü arvele kirjutada. Nii ei ütle ka mees ise oma emale ühtegi sõna selle kohta, kuidas kogu olukord mind häirib.
Tulevane vanaema on isegi sünnituse ära planeerinud
Nüüd, kui raseduse lõpp juba paistab ja väike ilmakodanik end peatselt ilmutama peaks, on minu stressitase veelgi enam laes. Ma unistan sellest, et saaksin istuda kodus kolme padja vahel, lugeda raamatuid sünnituse ning lapse esmase hooldamise kohta ja koostada tütre ilmale tulekuks sünnitusplaani, kuid unistuseks see vaid jääbki. Nimelt on mu ämm juba ise kõike korraldamas. Ta on välja mõelnud nii selle, kes ja mis hetkel täpselt mind haiglasse transpordib kui ka selle, kes täpselt sünnituse juures viibib. Ta on üle vaadanud isegi oma järgmiste kuude töögraafiku, et saaks võimalikult palju ja sageli viibida lapselapse juures külas ning samuti on ta juba sugulastele laialt reklaaminud võimalust väikest ilmakodanikku kohe koju naasmise järel külastama sõita. Mina aga tunnen, et tahan sünnitada vaikselt ja rahus oma mehe juuresolekul. Tahan sünnitada vees (mis ämma arvates on täiesti arulage ja vastutustundetu mõte), tahan broneerida kindla ämmaemanda (mis ämma arvates on mõttetu kulutus ja privileeg) ja ma ei taha ühtegi külalist ei haiglasse ega esimesel sünnijärgsel nädalal oma koju. Tahan õppida kõigepealt ise oma last tundma ja alles seejärel teda teistele tutvustada. Eelkõige on ta ju minu laps — uus ja esmakordne kogemus.
Kui mehele nendest mõtetest räägin, saab ta minust justkui aru ja lohutab, et küll kõik lähebki täpselt nii, nagu ise soovinud olen. Ta ütleb, et ei taha tegeleda probleemidega enne, kui need päriselt kätte jõudnud ei ole ja samuti on ta lubanud, et räägib oma emaga, kui viimane end tõesti nii sünnitusmajja kui hiljem igapäevaselt meie koju pressida üritab. Kogu see jutt rahustab mind mõneks ajaks, aga siis heliseb taas telefon ja helistajaks on loomulikult ämm…
