Bakugani-maania taustal
Enamik lapsevanematest on kuulnud argumente: „Aga teistel ju kõigil on…“ või „Mind narritakse/kiusatakse/ei võeta mängu, kui mul seda ei ole“.
Vanematele peavad endale aru andma, et tegelikult vastutab ja seega ka otsustab pereasju ikkagi lapsevanem. Kindlasti ei jäeta mingi kindla mänguasja puudumisel last mängust välja või kiusatakse. See on laste kaval viis vanematelt oma tahtmist saada. Pigem kiusatakse muude asjade pärast ning siin peaks vanem mõtlema pigem sellele, kuidas õpetada oma laps suhtlema ja mängima nii, et teda ei noritaks ja et ta ka ise nii ei teeks. Vanem on ka see, kes kujundab lapse huvid ja eelistused ning tarbimisharjumused. Mida rohkem on lapsed kasvanud raamatute, ühistegevuste ja nutikate ning arendavate mängude ja legode keskkonnas, seda vähem huvitavad neid nn trendividinad, mis on popid parimal juhul paariks kuuks.
Last ja tema huvisid saab alati suunata. Suunajaks on põhiliselt just lapsevanem. Nagu keegi lapsevanem ühe samateemalise artikli kommentaarides nii kenasti väljendas — suunake end vanemana ise kõigepealt õigetele rööbastele, sest laps on vagun teie järel! Mida aga teha, kui laps nõuab ja nõuab?
Mõned nõuanded: Kust jookseb piir?
Esimene asi on kokkulepped ja nendest kinnipidamine. Kui oled näiteks lapsega kokku leppinud, et sel kuul (või kuni aasta lõpuni või enne jõule vms) ostame ainult ühe mänguasja, siis tuleb kokkuleppest kinni hoida. Muidugi üritavad lapsed pahatihti vanemaid mõjutada. Need on aga siiski vaid katsed oma tahtmist saada. Kindlaks jääda on raske, aga tuleviku peale mõeldes tasub seda siiski teha.
Mis järeleandmises siis nii halba on?
Esiteks, laps õpib, et jonniga saabki. Laps jonnib poes, röögib ja trambib jalgu — vanemal hakkab lõpuks häbi ja ostabki nõutud asja. Mis on tagajärjeks? Laps õpib, ja õpib kiiresti. Mida kõvemini jonnin, seda kindlamini saan.
Teiseks, väikese lapse tahtmised ja nõudmised piirduvad tavaliselt kommiga. Aga õpitud harjumused ja käitumismallid säilivad. Mida teed siis, kui vanuse kasvades kasvavad ka soovid? Algul tahan kommi, siis Bakugani, siis MP3-mängijat, siis juba autot… jne. Kas see kõik on taskukohane? Ja mis saab siis, kui sa ühel heal päeval kõiki soove enam täita ei suuda?
Kui lapsel on oma konto ja oma raha?
Ka see on kokkulepete küsimus — on ju laps ikkagi vanema kasvatada ja vastutada ning ka lapse pangakonto üle peaks lõplik kontroll jääma lapsevanemale. Kui laps saab taskuraha või kui tal on oma pangakonto, kuhu tädid/onud näiteks sünnipäevade puhul rahalisi kingitusi teevad, õpetab see ühtpidi talle juba varakult rahaga ümberkäimist.
Raha kasutuse kontrollijaks ja suunajaks olgu siiski lapsevanem — kui vanem suudab last juba varakult õpetlikul moel leebelt suunata ning ise heaks eeskujuks olla, siis õpib laps raha ebavajalikele asjadele mitte kulutama. Kasu toovad kokkulepped stiilis: kogume sinna raha millegi suurema jaoks, mida sa tõesti tahad ja siis läheme ostame selle koos.
Paljud vanemad on kipuvad siinkohal muretsema, et kuidas ma lapsele ikka ütlen, et ära seda või teist osta, see on ju ikka tema enda raha. Ei ole päris nii, et lapse raha, teeb mis tahab — kui ühel päeval tahab suitsu või narkootikumi osta, siis oleks ju meie suhtumine hoopis teine.
Jah, raha ja konto võib olla lapse nimel, aga kuidas ja millele (vähemalt üldistes raamides ja reeglites) raha kulutada ja millal, ei ole lapse pärusmaa.
Mida saavad teha kool ja lasteaed?
Näiteks keelata selliseid trendividinaid, nagu Bakugan, kooli-lasteaeda kaasa võtta. Nii ei teki laste vahel konkurentsi, kellel on ja kui mitu ja keda ei võeta mängu, kui tal ei ole. Pole neid imevidinaid ju otseselt tarvis ja tekitavad nad pigem rohkem probleeme kui rõõmu.
Aga kui ikka tuuakse kaasa?
Kui ikka tuuakse kaasa, saab lasteaia- või kooliõpetaja leppida nii laste kui ka vanematega kokku, et sellisel juhul on õpetajal või kasvatajal õigus mänguasi ära võtta, teavitada sellest vanemat ning mänguasja kättesaamiseks tuleb vanemal kas kooli või lasteaeda järele tulla.
Kõik saab ka siin alguse ühistest kokkulepetest ja reeglitest.
Lõpetuseks vana ja kulunud tarkus — räägi lapsega
Räägi oma väärtushinnnagutest, sellest, mis temale tähtis on. Kõige enam aga lase temal endal rääkida. Tihtipeale teevad vanemad selle vea, et lasevad lapsel parimal juhul vaid ühe lause öelda ning edasi kipuvad juba ise rääkima ja õpetussõnu peale lugema. Luba lapsel endal seletada, mida ta mõtleb ja tunneb. Uuri, mismoodi ta näiteks sõpru leiab. Kas talle on tähtis, et sõbral oleks trendikad tossud ja kõige uuem mänguasi? Või on sõprade juures tähtis ikka muu? Lase lapsel endal arutleda ja nende teemade üle mõtiskleda.
