Beebiblogi: aidake pakkida haiglakotti! Mida sünnitama minnes kaasa võtta tuleks?
Esiteks on vaja kotti. Kuna minu spordikotti ei ole, siis otsustasin asjad laduda tavalisse käsipagasi kohvrisse, mis on mind paaril viimasel reisil ustavalt teeninud.
Küünekäärid titale, rasedakaart ja nibukreem. Esimesest siis niipalju, et ämmakas ütles ka, et käärid vaja kaasa võtta, bukleti peal ka kirjas, et vaja on, aga sõbranna ütles mulle, et tema ämmakas hoopis pahandas temaga, et ta lapse küüsi lõiganud oli, sest nähtavasti võib sellest põletik tekkida? Ma ei tea, ma igaks juhuks võtan käärid kaasa, kui ma nad juba ostnud olen. Kui keegi mulle ütlebki, et küünekääre kasutada ei maksa, siis ma kavatsen Marile kätte tõmmata sellised minikinda laadsed tooted, et ta oma kulliküüntega enda nägu ribadeks ei kraabiks. Nibukreemi keegi soovitas ka kaasa võtta, mina kuulekalt võtan ka — parem karta kui kahetseda! Ja noh, rasedaraamat on vist üsna ratsionaalne asi, mida sünnitusel omada. Dokument tuleb ka kaasa võtta, ka seda ei maksa unustada.
Lugemist soovitatakse võtta ja mina võtan ka. Sõbranna just ütles, et mis sa oled loll või, arvad, et tuhude vahel sirvid raamatut või, aga ma ei tea, kaasa võib ju teise võtta. Nagunii võtan sülearvuti ka ja ei loe mitte midagi, vaid hoopis blogin sellest kuidas ma a) pole IKKA sünnitanud, b) SÜNNITAN AS WE SPEAK! c) sünnitamise üle elasin. Aga nagu ma mainisin, kott on Kardo kanda, las ta siis olla seal sees. Ega see raamat leiba küsi.
Rinnapadjakesed ja mingid sellised imevidinad nagu haiglapüksid on asjad, mida paljud soovitavad kaasa võtta, teised väidavad, et neid ei ole tarvis, sest haiglast saab neid nagunii. Kuna mul tõesti puuduvad sellised suured aluspüksid, siis parem kasutan neid ühekordseid. Eriti, kui nad juba soetatud on.
Veel peaks osade nimekirjade järgi kaasa võtma imetamisrinnahoidja. Minu oma on üsna uhke ja pärit Vanilla Dreamist. Paljud, mida ma enne vaatasin, olid sellised vanaeide beeži karva, aga need on väga ilusad. Mitte, et ma arvaksin, et ma seal enda üleslöömisele väga mõtleks, aga kena oleks ju midagi ilusat ka selga panna. Üldse oleks kena kaasa võtta pesu ja sokke. Paljud soovitavad kaasa võtta ka villasokke ja eest nööbitava kampsuni — pärast sünnitust hakkab mõndadel väga külm.
Kaasa tuleb võtta ka beebiriideid — nendega oli mul suurim probleem. Alguses ladusin kohvri riideid täis, kuid nüüd tean, et väga palju neid vaja polegi. Jällegi annab haigla riideid ja kojutoomiseks on ju vaja vaid kojutoomiskomplekti ning kombekat. Aga kes soovib, võib muidugi ise rohkem riideid kaasa võtta, et oleks kenam vaadata, või nii.
Endale võib kaasa võtta mugavaid riideid, mõni soovitab ka hommikumantlit. Mõni jälle leiab, et kuna haiglast ka hommikumantel võimaldatakse, on parem enda oma mitte ära määrida. Seega jälle iga naise enda otsus, kas ta tahab rohkem või vähem asju tassida.
Veel peaks kaasa võtma hügieenisidemed, sisejalatsid endale ja tugiisikule, autosse turvahälli. Viimast ei pea muidugi kohe kaasa tassima, vaid selle võib mees ka alles viimasel päeval ära tuua.
Samuti soovitatakse kaasa võtta süüa ja juua. Ka meie väisatud perekooli loengus mainiti, et mehed peaks endale ikka võtma kaasa toekamat sööki, et isegi kui naine ei taha süüa ega juua, siis mehel võib küll kõht tühjaks minna. Naisele soovitati kaasa võtta glükoositabletid, et saada vajadusel kiiresti energiat. Veel ütles, et võib osta ka seda spordijooki, mis on mõeldud intensiivseks treeninguks. Kui mulle kunagi poes ette jääb, siis ehk võtan, aga mingiks südameasjaks ei tee, ei tundu nii oluline. Blogi kommentaatorid soovitasid veel kaasa võtta hügieenilise huulepulga, sest huuled pidavat kiiresti ära kuivama.
Mida teie soovitate kaasa võtta? Sünnitanud, millest puudust tundsite haiglas? Mis mul kaasa topitud on, mille heaga maha jätta võiks? Kes soovib lisainfot, siis rohkelt jagavad enda kogemusi juba sünnitanud emad minu blogipostituses (http://tahanteada.wordpress.com/2013/09/19/mida-pakkida-haiglakotti/)
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
