Enne olid vanker, turvahäll ja Moosese korv kasside jaoks mõnusad vedelemispaigad ja seetõttu olid nad lapse koju toomisest saadik üsna hämmingus, et need ei olegi vaid nende kasutuseks mõeldud. Ettevaatlikult nuusutasid mõlemad turvahälli, milles Mari koju toodi ja esimese vääksatuse peale plagasid mõlemad minema.

Huvi ei ole neist kumbki siiani lapse vastu tundnud. Ainult mõnikord, kui mul laps süles on, siis tuleb emb-kumb mu kass ja vaatab mind ääretult pettunud moega. Justkui nagu tahaks öelda: “Ahsoo, et TEMA vastu sa nüüd meid välja vahetanud oled jah?!”

Kasside põlgus on lausa nii silmaga näha, et ma olen teinekord last meelega nende kõrvale lamama pannud. Tulemuseks on see, et kassid lihtsalt põgenevad kabuhirmus või jalutavad väga häiritud moega minema. Üks kass keeldub isegi lapsega samas toas olemisest, rääkimata sellest, et ta paistaks tundvat mingit soovi lapse lähedusse minna.

Mõnes mõttes on muidugi hea — ma ei pea muretsema, kui lapse omaette tuppa jätan, kui ise ringi asjatan. Samas tahaks ju, et nad armsalt pead-jalad koos magaksid. Ah, eks vist olegi nii parem, niigi on laps ja kõik ta asjad kassikarvu täis.

Enne lapse sündi magasid kassid kõikides Mari asjades. Voodis, hällis, turvatoolis, mähkimisalusel, tegelustekil. Nüüd teevad nad seda ka, juhul kui koht lapse poolt hõivatud pole. Kui on, siis vaatavad äärmiselt pettunud näoga ja kõnnivad kurvalt minema.

Õudne, mul on vahepeal selline tunne, et ma olen oma vaesed kassikesed unarusse jätnud. Raske on see emotsionaalse inimese elu, eksole.

Meie pere igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.