Beebiblogi: lõpetage mu emmeks kutsumine!
Ma arvan, et asi on selles, et see tiitel on mulle endalegi nii uus, et ma isegi olen seda Mariga vesteldes ainult paar korda kasutanud, sest see tundub nii utoopiline, et ma olen kellegi… emme. See hakkas pihta juba haiglas: “Kuidas emme ennast tunneb?” Miks ei võinud nad lihtsalt küsida, kuidas mina ennast tunnen. Miks hakata mulle seda “emmetiitlit” kohe esimese asjana peale suruma? Las ma natukene harjun!
See on lihtsalt kohutav, mitu korda on minu käest nüüd küsitud: “Noh, kuidas emme elab?” Ma tahaks alati vastata: “KAS MA OLEN SU SÜNNITANUD?! Ma arvan, et ma mäletaks seda… Seega palun ära kutsu mind emmeks. Sest ma EI OLE SU EMA!”. Või peaksin ma vastama: “Ma ei teagi, ma usun, et mu ema on hetkel kodus, tänan küsimast.”? Kõige imelikumad on minu meelest veel need inimesed, kes endid mehega emmeks ja issiks kutsuvad. See on loogiline siis, kui neil on laps ja temaga suheldes öeldakse näiteks, et: “Lähme vaatame, mida issi praegu teeb” või midagi säärast. Aga mõned inimesed jäävadki emmet ja issit hüüdnimedena kasutama. Jube! Siin majas ei saa iial midagi sellist toimuma!
Ehk on asi selles, et ma ise ei ole kunagi oma ema emmeks kutsunud?
Terve elu mäletan, et olen teda ikka eesnime pidi kutsunud. Mitte, et ma
tahaks, et Mari mind nimepidi kutsuma hakkaks. Tema on ju siiski
ainuke, kellel on õigus mind emmeks kutsuda.
Tegelikult mind see oluliselt ei kõiguta, kuidas teised inimesed ennast kutsuda lasevad ja kuidas oma meest nimetavad. Aga võiks ju vähemalt leppida sellega, et kui ma ütlen, et mind selline hüüdnimi häirib, siis peaksid nad selle lõpetama. Aga ei. Inimesed arvavad: “Aga sa ju OLED emme:)” ja jätkavad rahumeeli. Miks?! Mu nimi ei ole emme. See on endiselt Mariann.
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
