Beebiblogi: mis tunne on sünnitada? KOHUTAV!
Öeldakse, et esmakordselt sünnitama minnes on hea see, et sa ei tea, mida karta. Seega oledki julgem ja tihkad vähemalt haiglasse kohale minna. Ma ei tahaks küll kedagi hirmutada, aga praeguse seisuga ütlen ma julgelt, et kui ma peaks valima, et kas sünnitan elus kunagi veel, või lasen ennast iga päev korra kintsu pussitada, siis võidaks vist sõber kintsupussitus. Sünnitus on valus, hirmutav, veniv ja täis palju puhkimist, uhhuutamist ja pressimist, aga nagu ma ütlesin: naised on tugevad! Kui juba mina, vana vinguviiul, sellega hakkama sain, siis saavad kindlasti ka kõik teised rasedad, kellel see tee veel ees on.
Mees sünnitusel? No ei!
Minu eelmine postitus rääkis sellest, kuidas tõeline mees ikka oma silmaga oma lapse sündi pealt näeb. Käisime isegi koos tugiisiku loengus, kus tedagi õpetati, kust mind täpselt masseerida ja mudida, et mul tuhude ajal kergem oleks. Reaalsuses juhtus aga nii, et kui tuhud veel viieminutilise vahega olid, siis oli mul tõesti temast tolku. Need paar valuvaba minutit tundusid nii õndsad ja ma ronisin sünnituspalatis talle sügavale kaissu ja ütlesin: “Paita mind nagu neid koeri, kes istuvad oma korvis ja poegivad…” ja siis tihkusin natuke nutta, sest valud läksid aina intensiivsemaks ja valusamaks ja ma ei suutnud ettegi kujutada, kuidas need VEEL hullemaks minna saaksid. Kae nalja, muidugi nad said ja kui see juhtus, ei suutnud ma enam mehe puudutustki taluda. Kuigi ta muudkui pakkus, et äkki ma mudiks su selga ja sabakonti, aga see tundus lihtsalt sama mõttetu, kui see, et keegi on sinust rekkaga üle sõitnud ja siis tuleb keegi, kes pakub sulle ühte plaastrit. Seega ei jäänud tal muud üle, kui lihtsalt istuda mu kõrval ja vaadata iga paari minutilise vahega, kuidas ma üleni krampi tõmbusin, hingata üritasin ja läbi häda uhhuutada proovisin.
Kui valud juba iga paari minuti tagant olid ja ämmakas mind teavitas, et enam pikka pidu pole ja kohe tuleb sünnitama hakata, siis selleks ajaks tundsin ma, et ega ma enam kaua vastu pidada ei saagi. Valude vahed olid nii väiksed, et eelmine ei jõudnud ülegi minna, kui juba uus pihta hakkas. Vaikselt tekkis ka tunne, et tahaks täiega vetsu minna — nagu nad mulle öelnud olid, siis pidi see tähendama seda, et kohe-kohe on laps käes ka.
Minu ainukeseks valuvaigistiks sai naerugaas, mille otsiku külge klammerdudes ja sinna sisse röökides ma suutsin ainult mõelda, et saaks ükskord see õudus läbi. Ja läbi selle vine suutsin ma näha veel peika nägu, kes küll abivalmilt mu valude vahesid mõõtis ja mulle naerugaasi ulatas, aga see õud ta silmis ajas mind ikka kohutavalt närvi. Et mina istugu siin põrgupiinades ja tema vaatab mind sellise pilguga. No ei! “MINE VÄLJA, MINE KOHE RUUMIST VÄLJA!” röögatasin ma ühel hetkel ja üsna kuulekalt läks ta palatist välja. Järgnev käis ikka väga kähku. Tuppa tormasid arstid ja õed, ämmakas käskis kogu jõust pressida, mille kohta ma suutsin ainult mõelda, et miks ta midagi säärast mul teha palub. Tundus lausa utoopiline, et ma pressimise peale suudaksin selle lapse SEALT välja saada. Aga noh, kui kästakse, siis peab — nõnda ma pressisin korra ja suutsin oma looteveed kellelegi neist sealt otse näkku plartsatada. Järgmise korraga sain juba pool last välja ja kolmanda korraga ulatati mulle midagi sooja ja väikest ja niisket ja mina suutsin vaid mõelda: “See ongi läbi? Appi, ma jäingi ellu!"
Sünnitusvalu ei unune niipea
Kohe tuli ka peika tagasi palatisse, kes lõikas läbi nabanööri ja kiitis mind, et ma ikka nii tubli olen olnud ja tegi väiksest Marist pilti, sest ta oli mulle niimoodi sülle pandud, et ma ei näinud ta nägu. Aga ta oli nii tilluke ja piiksus nagu hiireke ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd saaks ometi pessu minna ja sooja teki all olla, siis ma tahaks teda kohe lähemalt uurida.
See jutt, et sünnitusvalu ununeb siis, kui laps rinnale tõstetakse on paraku vist müüt. Praeguseks olen ma teda miljon korda rinnale võtnud, aga näed, sünnitusvalu on ikka väga eredalt meeles. Õnneks on aga kaval aju teinud kuidagi nii, et mul on tunne, et see kõik toimus nii hirmus ammu. Tegelikult oli see vaid neli päeva tagasi, aga samas on mul tunne, et väike Mari on meil olnud juba vähemalt kuus aastat ja me oleme teda terve elu armastanud.
Alles eile vaatasin teda ja ütlesin: “Jumal tänatud, et ta rääkida ei oska. Ma annaksin talle muidu absoluutselt kõik, mida ta vähegi tahaks,” ja sünnitusvalu oli üsna viimane asi, millest ma mõtlesin, kui ma ta väikest kortsutavat kulmu vaatasin.
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
