Vastuseks sellele küsimusele on, et loomulikult ei taha ma, et mu laps ära sureb. Üsna kummaline oleks üheksa kuud raseduse käes piinelda, ise lootes, et laps vaktsineerimata jätmise tagajärjel hinge heidab. Abort oleks sellisel juhul natukene ratsionaalsem valik, kas te ei leia? Nii et, ei, ma ei jäta mitte selle pärast teda vaktsineerimata.

Minu pähe lihtsalt ei mahu see, miks ma peaksin vastsündinud lapsele, kes on alles nii uus ja õrn, laskma sisse süstida viirust nimega vaktsiin? Vaktsiini, mida pole õieti testitudki. Kui palju tüsistusi ja surmasid on tekkinud nende tagajärjel, kuid neid pole osatud vaktsineerimisega seostada? Mina ei tea, aga tahaksin.

Esimest korda mõtlesin ma mittevaktsineerimisele siis, kui sattusin nägema Ulmefilmi. Seal kirjeldatud meedia kaasamine hüsteeria tekitamiseks, mis täidab lõppkokkuvõttes vaid suurte ravimifirmade taskuid, tundus mulle jube. Mis maailmas me elame, ah? Kuidas saab olla nii, et on inimesi, kes hoolivad ainult rahast ja mitte teiste tervisest? Aga noh, selline on maailm. Soovitan seda dokumentaali vaadata kõikidel — kõike uskuma ei pea, aga mingeid mõtteid saab kindlasti igaüks. Mina näen asju nüüd hoopis teises valguses. Asju, mille peale ma enne mitte kunagi ei mõelnudki!

Kas teie teadsite, et vaktsiinid sisaldavad elavhõbedat, formaldehüüdi ja alumiiniumi? Mina enne ei teadnud. Miskipärast ei tundu nad mulle kõige ohutumad ained, mida ma tahaksin vabatahtlikult oma lapse sisse süstida lasta. Kui teised tahavad, sest see annab neile hingerahu, siis palun väga, tehke seda!

Absoluutselt kõik vaktsiinid võivad anda kõrvalnähte. Kuna meditsiinistatistika on väga manipuleeritav ja numbrid tavaliselt sõltuvad sellest, kes neid esitab, siis ei ole võimalik kindlalt väita, kas on suurem šanss saada tüsistus vaktsiinist või haiguse tagajärjel. Oleneb lapsest, tema geneetilisest koodist ja tema immuunsüsteemist, kas kõrvalnähud on nähtamatud, kerged, rasked või surmavad. Ma ei arvagi, et vaktsineerimata jätmine tähendab, et minu laps ei jää iial haigeks, või et vaktsineeritud laps kindlasti hinge heidab nende kõikide mürkide tulemusel. Ma lihtsalt leian, et mul on õigus talitada nii, nagu ma ise paremaks ja õigemaks pean.

Esimesel ämmakaga kohtumisel Pelgulinnas sain sellise suhtumise osaliseks, kus ämmaemand hakkas mulle rääkima, kuidas vaktsiinid pole üldse kahjulikud, ainult head ja tervislikud. Põhimõtteliselt üritas ta mulle selgeks teha, et vaktsiin on Jeesuse enda veri, ühte segatuna ükssarviku karvade ja vikerkaaretükkidega. Mitte midagi keemilist ega mürgist seal ei olevat. Kui julgesin öelda, et tänan arvmuse eest, aga mina nendesse ikka ei usu, läks naine närvi.

“Kas te tahate, et teie laps ära sureks?” pidin ma jälle kuulma. “Kui teil enda lapse elust ükskõik on, siis mõelge nende laste peale, keda teie vaktsineerimata laps nakatab ja need surevad ka siis ära!” üritas ta mulle selgeks teha.

Selleks hetkeks olin ma talle juba 12 korda maininud, et meie vaidlus ei vii meid eriti kuskile ja et ehk valiks uue teema, mille üle taielda. Ehk räägiks muudest asjadest? Aga ei, tema pidi mulle rääkima, kuidas minu valikud hakkavad tapma mu lapse lasteaiakaaslasi.

Just seeõttu vastasin ma talle naeratusega: “Teate, kui te juba arvate, et mul enda lapse surmast sooja ega külma pole, siis uskuge mind, tema lasteaiakaaslastest hoolin ma absoluutselt veel vähem!” ja tulin koju ära. Mis ma ikka jauran, kui ma pean rääkima nagu seinaga. Minu küsimustele tal vastuseid ei olnud, ainult suhtumine, et olen lapsemõrtsukas. Ja üldse, kui need teised lapsed on kenasti vaktsineeritud, siis mismoodi nad äkki surema peaks hakkama? Tundub, et tegu on väga segase olukorraga, mille jubedaim lüli olen siiski mina — kohutav inimene, kes oma last vaktsineerida ei taha!

Keegi ei saagi ju kindlalt öelda, et mis on õige ja mis on vale. Ometi leiavad vaktsineerijad, et nende tee on ainuõige. Nojah, olen isegi vaktsineeritud ja ikka veel elu ja tervise juures. Aga ikkagi ei tundu see mulle ohutu. Huvilised võivad lugeda ka näiteks SEDA uurimustööd.

Ma ei väida, et ma last mitte kunagi vaktsineerida ei lase, aga esimese kahe aasta jooksul kindlasti mitte. Eks ma hiljem vaatan, mida ma sellest siis arvan ja millist materjali mulle kätte sattunud on. Kui keegi lugejatest arvab, et oskab mulle anda huvitavat infot mõlemalt poolt, siis ootan seda huviga aadressile mariannkaasik@gmail.com. Olen avatud igasugusele informatsioonile, sest teadmistejanu just elu alus olevatki.

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.