Eksamite tegija vajab toetust ja tunnustust
Olgu tegemist põhikooli- või gümnaasiumilõpetajaga või ka lihtsalt ühest klassist teise pürgijaga, kevadine kooliaasta lõpp sunnib siiski kokkuvõtteid tegema ja ennast proovile panema. Teisiti ei saa hinnet ja teisiti pole võimalik ühelt õppeastmelt teisele jõuda. Rita Rätsepp selgitab, et suuremad muutused on seotud siiski suuremate üleminekutega: "Põhikooli lõpetades tuleb ära otsustada, kas laps läheb edasi gümnaasiumi või ametikooli või piirdubki ta haridus kohustusliku põhikooliga. Ent kui inimene on gümnaasiumis, siis on see sisuliselt juba ettevalmistus ülikooliks. Need on tunnetuslikult erinevad etapid nii lapsele kui ka lapsevanemale."
"Kuid muidugi on eksamiperiood enesemõõtmise ja suurte otsuste aeg igal juhul," nõustub ka Rita Rätsepp. "Vanemate poolt tulev toetus on oluline alati. Ja tähtis on ka, et vanemad oma pabistamisega lisastressi ei tekitaks."
Ootused ärgu ahistagu
Hoolitsevatel lapsevanematel on kombeks oma võsukeste kogemustele kaasa elada, ja eksamid on just selline aeg, mis pahatihti ka vanemad tagajalgadele ajab. Rita Rätsepp teab, et lapsevanem võtab kergesti eksamitegija rolli üle: "See juhtub sageli juba esimestes klassides, mis siis veel keskastmest ja gümnaasiumist rääkida. Hullemal juhul näib emale-isale, et kui tema laps soovitud kooli ei pääse, siis on ta ebaõnnestunud lapsevanem! Sellest rollist ei lasta sageli lahti ka vanemates klassides." Nõustaja arvab, et sel puhul on tegemist kas oma unistuste realiseerimise või teatud ühiskondliku survega: "Paljud vanemad tunnevad hirmu selle ees, kuhu kooli laps esimesse klassi sisse saab, pärast põhikooli pabistavad, kas ja millisesse gümnaasiumi pääseb, ning elavad üle, kui noor millegipärast gümnaasiumi järel kohe ülikooli ei suundu. Meil oleks justkui levinud ettekujutus, et kui inimene kohe ülikooli ei lähe, siis on ta luuser!"
Sellise stressi soovitab Rätsepp kõigepealt vanematel ise lahti lasta ja vaadata, milline on gümnaasiumilõpetaja tänapäeva maailmas: "Valdavalt ei tea noor inimene tegelikult, kuhu ta edasi minna tahab. Õpitud abitust on praegu rohkem kui varem, noored on kodus kauem, majanduslikud tingimused on sellised, et liiga vara ei ole võimalik omaette eluaset soetada ja kergem on elada vanemate juures. Mujal maailmas on normaalne, et pärast gümnaasiumi võetakse nn vaheaasta. Noor inimene kas reisib või töötab, teenib oma raha, õpib oma käe peal raha ja iseendaga toime tulema ning jõuab järeldusele, mida ta edaspidi teha tahab." Mõnel kestab see aeg aasta, teistel kauemgi, sest valikuvõimaluste hulk on suur.
Teadmised tuleb meelde tuletada
Eksamiperioodi närvipinge leevendamine alaku nii lapsele kui ka lapsevanemale lihtsalt endale selgeks tegemisega, et see pole mingi hirmuäratav sündmus: "Eksamikomisjon ei taha ju lapsele "ära teha"! Eksamite eesmärk on hoopis kontrollida aasta või aastate jooksul õpitut." Selge, et kuu ajaga pole võimalik täiesti uut materjali ära õppida. Nüüd saab vanem toetada last sellega, et sisendab talle: sa oled kogu eelneva perioodi vältel tubli olnud, eksam on kokkuvõte sinu töö tulemustest, sa näitad oma töö resultaati. Eksam pole hüpe tundmatusse, vaid tegelemine juba omandatud teadmistega. "Laps peab mõistma, et eksam on kogutud teadmiste kontrolli vormistamine. Tänapäeva koolilapsed teevad hulgaliselt tasemetöid ja teavad väga hästi, et käsitletakse omandatud materjali. Mitte midagi uut pole vaja õppida, lihtsalt teadmised meelde tuletada."
Kui kodus siiski hirmupinge ülemäära suureks kipub kasvama, soovitab Rita Rätsepp lapsevanemal kõigepealt iseendasse vaadata ja küsida, kelle hirmud need siis on - vanema või lapse omad. "Hirme saab maha võtta nii, et kas või ainult rääkida neist. Mida abstraktsem probleem, seda suuremat hirmu see tekitab. Maailmas on tehtud katseid, kus lapsed enne eksameid oma hirmud üles kirjutavad. Kui kirjutad kõik endast välja, siis saad sellest juba teadlikuks. Annad asjale nime, siis hirmutab see sind vähem." Kui hirm on paberi peal, võid sa sellele otsa vaadata. Silmitsi seistes oledki juba suhestunud oma hirmuga, nii et ta eksamiperioodi enam nii palju ei sega.
Hirmu ja ärevust tekitavad olukorrad võib ka vanema või kas või sõpradega läbi arutada: mis on see, mida ma tegelikult kardan? Siis on nendega kergem toime tulla.
Lisaks tuletab nõustaja meelde, et väike stress on isegi kasulik: "Eksamieelne väike pinge mobiliseerib verevarustust ja parandab keskendumisvõimet ning enese kokkuvõtmist. Ka rahuldus pärast eksamit on mõnusalt suur." Muidugi ei tohi stress nii suureks minna, et juba otsustusvõimet piirab. Niisugusel juhul on abiks koolipsühholoogid ja teised vastava ala spetsialistid.
Kuidas lapsevanem saab last eksamite ajal toetada ja motiveerida ning mida teha, et eksam hästi õnnestuks, loe Kodutohtri maikuu numbrist.
