Ema, kellel on oma lastega igav: kas lapsi peab hommikust õhtuni arendama või võivad nad ka ise kasvada?
Enne lapsi ei olnud mul kunagi igav, pidasin igavust üldse väljamõeldiseks ja tühiste inimeste probleemiks. Iseendaga ei saa ju igav olla! Isegi niisama vaikselt istudes on oma mõtetega nii palju tegemist, et igav ei saa hakata. Mingi peoloom ega väljaskäija pole ma kunagi olnud, elan sissepoole ja kuna siseelu on rikas, siis ongi kogu aeg põnev. Seda raskem oli aga pärast esimese lapse sündi see tunne, et ma olen lõksus ja enda mõtetele ning tegevustele on liiga vähe aega. Muidugi kaalus armastus selle üles ja pisikese inimese kasvamist jälgida oli hirmus vahva. Ka ei olnud alguses üldse raske last lõbustada. Mida vanemaks ta aga sai, seda keerulisemaks asi läks. Vahepeal saime ka teise lapse. Just seetõttu, et lapsed saaksid koos mängida ja midagi ette võtta ning meie ei peaks kogu aeg pea peal seisma. Koosmängimiseni läheb muidugi veel aega, sest üks on alles rinnalaps ja teine selline kohe kaheseks saav enesekehtestamispüüetega tüüp, kes veel eriti hästi end sõnaliselt väljendada ei oska ning millelegi kauaks keskenduda ei suuda. Olen üsna hädas sellega, et suuremale lapsele tegevusi välja mõelda. Üksinda tegutseb ta ainult lühikest aega, enne kui lolluseid tegema hakkab. Sõna kuulata ta ka eriti ei taha. Suurem osa koosveedetud ajast kulub sellele, et mängime koos midagi (paneme legosid või puslesid kokku, joonistame, teeme mõnd kodutööd), kuni lapsel saab villand, ta hakkab asju loopima ja kui ma teda keelan, siis ainult naerab. Kui mina vihastan, siis on kisa majas. Samal ajal tuleb vahepeal tegeleda paarikuise imikuga ja mõnikord tunnen õhtuks, et olen tühjaks pigistatud sidrun ning läheksin hea meelega hoopis hullumajja puhkama.
Muidugi on häid päevi halbadega pooleks. Selliseid, kui olemegi igasuguse kisa ja tülideta saanud ühiselt tegutseda, laps kuulab sõna, mina olen rahulik ja rõõmus ning ei jõua ära imestada, kui tark ja vahva üks väike inimene olla võib. Ja siis on vahele neid päevi, kui ma annaksin selle igale asjale „ei taha“ ütleva väikese kakleja hea meelega esimesele vastutulijale ära ning ei mõista, mis ajendas mind üldse lapsi saama. Ühesõnaga täiesti tavaline elu „kohutava kahese“ ja rinnalapsega. Ei ole mina oma tunnete ja mõtetega mingi erand ja ilmselt pole ma ka nii halb ema, millisena ma end tunnen. Imestan ainult, kas teised emad jaksavad ja oskavad sellises eas lapsi kogu aeg arendada ja positiivselt kasvatada ja neile eakohaseid tegevusi välja mõelda. Mina ei oska. Kuidas te arendate inimest, kes üle mõne minuti ühele tegevusele ei keskendu? Voolin plastiliinist ja olen proovinud paberiga meisterdamist ja igasugu tarku võtteid, aga laps natuke proovib ja siis hakkab hoopis midagi muud tegema või plastiliini loopima. Öeldakse, et ära sunni last mängima end reeglite järgi, ei ole ju oluline, et asju tehakse ühel kindlal viisil. Üritangi end sellega lohutada ja mõelda, et kes meidki nii väga arendas? Sugupõlvede jooksul on lapsed kasvanud üles ise arenedes, vanemaid matkides ja teistelt lastelt õppides. Tundub, et meie praegune ühiskond lihtsalt surub peale, et lastega peab kogu aeg tegelema, neid stimuleerima, lõbustama, ringi tassima, maast madalast koolitama ja nii on hirmus kerge end täiesti mõttetu lapsevanemana tunda, kui ei oska ega viitsi hommikust õhtuni kaheaastasega mängida. Suurema ja arukama lapsega saaks juba igasuguseid toredaid asju teha, aga sellises vanuses inimesed tuleb äkki lihtsalt kuidagi üle elada, üritada piire kehtestada, pakkuda palju armastust, toetust, turvatunnet ja loota parimat.
