Ema mõtiskleb: poeg andis koolis väikeõde kiusanud poisile vastu lõugu — oli see siis nii vale?

Lugu siis selline... Käivad meie pere lapsed samas põhikoolis, poeg üheksandas ja tütar viiendas. Juba eelmisel õppeaastal hakkas tütar kodus rääkima, et klassikaaslased kiusavad teda. Alguses ei süvenenud tema probleemidesse eriti, sest lapsed ikka nääklevad ning äkki pole asi nii hull ja laheneb iseenesest. Aga ei lahenenud midagi, nutujoru koolist tulles ei lõppenud.

Ma imestasin, et tütar endistviisi hommikul kooli tahtis minna, ju lootis, et täna on parem päev. Kiusamine seisneb selles, et öeldakse halvasti, lükatakse, virutatakse koolikotile jalaga (asjad koolikotis lähevad katki), itsitatakse kambakesi ja tema on üksi. Tahtis laps endale uut telefoni, ostsime mitte kõige odavama, gorillaklaasiga — ei läinud kaua aega mööda, kui tuli koju täiesti ärakraabitud telefoniga — teiste laste poolt. Küsisin, et milleks sulle üldse oli vaja uut telefoni, ta vastas et nii sai ta kasvõi üks päev olla populaarne ja temaga ei noritud.

Leidsime siis kodus perega sellise lahenduse, et kuna vanem vend on samas koolis, siis õde helistab talle ja ta läheb teda kaitsma. Olgu veel öeldud, et käisime ka mitu korda sotsiaalpedagoogi juures ja olime klassijuhatajaga korduvalt teemast rääkinud, öelnud ka nendele, et kui asi ei lahene ja korda ei suudeta tagada, siis poeg võtab asja üle. Nüüd täna see juhtuski. Üks tütre klassivend hakkas jälle norima, aga pojal juhtus samas koridoris tund olema ja nägi pealt. Ta läks ja virutas tollele vastu hambaid. Kutsuti nüüd sotsiaalpedagoogi juurde ja peab seletuskirja kirjutama.

Praegu veel ei tea, mis saab, aga meie oleme isaga selle poolt, et oma väiksemaid õdesid ja vendi peab kaitsma. Paljud hakkavad mind nüüd kindlasti arvustama, kuid mina jään selle juurde, et ka edaspidi läheb õele appi.