Ema mure: mu pojal pole ainsatki sõpra...

Mul on mure oma 18 aastase poja pärast — tal ei ole ühtegi sõpra. Kurb on näha kuidas ta päevast päeva üksinda kodus istub. Teistel temavanustel on toredad ettevõtmised, käivad üksteisel külas, sünnipäevadel, putitavad autosid, käivad kalal, matkamas, rattaga sõitmas jne. Minu poeg jääb seltskondlikust elust ja kõikidest eakohastest tegevustest ilma.

Sõpradega oli nii, et algklassides mõned olid, kuid kui poeg sattus klassi liidri poolt kiusatavaks, siis ei tahtnud need sõbrad ka varsti temaga enam tegemist teha. Koolikiusamine mõjus pojale nii rängalt, et ta tõmbus endasse. Käisime palju kordi koolis sellest rääkimas, aga kiusamine ei lõppenud. Pedagoogid ja psühholoogid ei osanud midagi muud teha kui koolivahetust soovitada. Tänu kooli vahetusele on ta nüüd avatum ja rõõmsameelsem (see võttis siiski mõned aastad aega). Kahjuks väldib ta endiselt eakaaslastega suhtlemist, võimalik et tekitab ise teistes enda suhtes võõristust kuna tundub et ei oska nö "vabalt võtta".
Samas ma näen, et ta igatseb sõpru. Tahaks aidata, aga ei oska. Mida teha?