Ma mäletan hirmu isa ees ja seda, kuidas ma haiget saamise vältimiseks püüdsin tema eest ära joosta. Võite küll öelda, et löömine distsiplineerib ja kasvatab austust lapsevanema suhtes, aga oma näite varal võin kinnitada, et jah, sõna kuulama ma õppisin, aga austust ja armastust isa vastu jäi elus üha vähemaks. Kui palju on seal rolli karmil kasvatusel, ei oska täpselt näppu peale panna. Ma otsustasin aga õige varakult, et kui mina lapsed saan, siis mina neid ei löö. Mida aeg edasi, seda tugevamaks ma teoorias muutusin, lugesin lastepsühholoogiaalast kirjandust ja kujundasin üha tugevama seisukoha füüsilise karistamise vastu. Mäletan, kuidas enne oma laste saamist pidasin emaga tuliseid debatte ja üritasin selgitada, millist vaimset kahju teeb löömine ning kuidas see tekitab trotsi, mitte sõnakuulmist. Jõuga endale allutamine on vale, seda ma uskusin ja usun siiralt siiani.

Teooria on ilus asi, aga kui ma lapse sain, siis avastasin, et kohutavalt raske on rahulikuks jääda. Esimesed kaks aastat sain siiski sellega enam-vähem hakkama, aga kui laps sisenes jonnihoogude ja enesekehtestamise ikka, tundsin kohutavat jõuetust ja läbikukkumist nagu enamik vanemaid, kes oma „kohutava kahesega“ silmitsi seisavad. Häbi öelda, aga paar korda olen teda tutistanud ja laksu andnud. Pärast esimest korda tundsin end mitu päeva täiesti kohutavalt, aga kahjuks muutub laksu andmine lihtsamaks, mida aeg edasi ja mida rohkem endast väljas, nii et nüüdseks on laksuskoor juba ühe käe sõrmedel ülesloetav. Ma ei ole enda üle uhke ja teen endaga iga päev tööd, et see skoor ei suureneks, sest ma olen endiselt arvamusel, et füüsiline karistamine on märk minu nõrkusest ja kontrolli puudumisest ning ei õpeta lapsele muud kui seda, et tugevamal on õigus. Ma ei taha oma last hirmutada, talle haiget teha, jõuga sõna kuulama panna, sest jonnihoogude ajal polegi ta võimeline kuulama ja aru saama, ta ei valitse oma emotsioone ja üks ajuosa võtab kogu käitumise üle. Mina olen täiskasvanu, minu kohus on ta sellest raskest ajast üle aidata ja õpetada teda oma emotsioonidega toime tulema. Kuidas ma seda teen, kui ei suuda endagi viha kontrolli all hoida?

Olen leppinud sellega, et olen samasugune nõrk ja ekslik nagu mu vanemad enne mind, aga see ei tähenda, et ma oma põhimõtetest loobuksin. Nagunii olen paljude asjade puhul alla vandunud. Selline see lapsevanema elu on — võid ju olla nii idealistlik kui tahes, aga elu teeb oma korrektuurid ja vahepeal oled nõus oma esialgsete põhimõtete vastaselt laskma lapsel tundide kaupa multikaid vaadata. Peaasi et ta ei karjuks. Oluline on aga püüda iga päev parem olla ja minu jaoks on tõeline võit hommikust õhtuni ägestumata mööda saata.

Ma tõesti loodan, et mu lapsele jääb meelde pigem tore ühiselt veedetud aeg ning ta ei peaks lapsepõlvele tagasi mõeldes tajuma ebaõiglust ja hirmu.