Ema tunnistab: ma ei keela oma lastel videomänge mängida, sest nii pühendavad nad rohkem teineteisele aega

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et lapsed veedavad liiga palju aega pilk ekraanil ega mängi enam tavapäraste mänguasjadega nagu nukud või mänguautod vms. Kurb küll, aga nii on.

Mul on 6- ja 12-aastased pojad, kellel on tuba küll erinevaid legosid täis, aga nendele pole nad ammu enam tähelepanu pööranud. Sama kehtib ka erinevate mõõkade ja helikopterite jms kohta. Kui nad suvel just koos naabripoistega jalgpalli ei kõksi, veedavad nad toas palju aega videomänge mängides ja ma pean tõdema, et ma ei keela neil seda teha, sest vähemalt nii veedavad nad teineteisega koos aega.

Las ma selgitan. Istusin kord diivanil ja lugesin raamatut, kui jäin neid kahte jälgima. Nad mängisid mingisugust mängu, mida sai koos mängida ja nad pidid aitama teineteisel vanglast põgeneda. Kui nüüd jätame kõrvale mängu sisu, siis tore oli vaadata, kuidas nad koostööd tegid ja ühise eesmärgi nimel vaeva nägid. Nad istusid külg külje vastas ja mul pole isegi kitsale pingile võimalik neid nii lähestikku panna, ilma, et üks neist vinguma ei hakkaks. Lisaks oli armas vaadata, kuidas vanem poeg nooremat juhendas ja talle inglisekeelseid lauseid tõlkida üritas.

Seega, sel ajal, kui nad mängivad, nad tegelikult ka õpivad asju, naeravad koos ja muutuvad järjest lähedasemaks. Ega ma ei saa ka jätta mainimata, et siis on nad mitu tundi rahulikud ja mul on aega iseendale. Ilus, või mis?