Käisin veidi aega tagasi Kristiine keskuses, kui neil oli nn ööšoping ja poed olid keskööni avatud. Mõni soodustus jäi mulle endalegi silma, nii et otsustasime mehega pärast õhtusööki sealt läbi käia. Mis mind kohe uksel üllatas oli see, kui paljud olid sinna tulnud terve perega. Väikelapsed, titekärud… Lärm oli meeletu. Nägin loendamatul arvul emmesid-issisid, kelle süles olev laps ei näinud välja vanem kui mõnenädalane! Kas kell 11 õhtul pole tõesti oma pisikesega mujal olla, kui koos teiste kodanikega odavate seelikute ja pardlite eest võidelda?

Eelmisel nädalal nägin kaht sõbrannat ostukeskuses, kummagi kärus pisike ja näost punane laps. Lapsed nutsid üpris kõva häälega, kuid sõbrannakesi see ei heidutanud — nad jalutasid, piilusid vaateaknaid ja ajasid omavahel juttu. No kas tõesti ei võinud siis sõbrannad kodus kokku saada ja seal juttu ajada — kas pidi oma vastsündinud uhkete kärudega teistele vaatamiseks tooma? Armsaid lapsi koos ilusate emmedega meeldib kõigile vaadata, aga ilusad emmed koos pisikestega, kes ei tahaks muud teha kui magada süüa… See on juba pisut vale vaatepilt avalikus kohas. Kas me tahame olla nagu kuulus Victoria Beckham, kes oma väikest tütart ja tema uhkeid riideid igal võimalusel demonstreerib?

Ei, ma ei väida nagu peaksid emmed oma tittedega vaid kodus istuma. Aga nad võiksid mõelda sellele, kui palju mustust ja haigusi liikvel on ja kui mürarikas on beebi jaoks kaubanduskeskus ja tihe liiklus — meie oleme selle kõigega juba harjunud, aga laps, kes on just turvalisest ja pehmest emaüsast välja tulnud? Esimese kuu võiks ikka proovida oma beebit nii vähe inimeste sekka viia kui võimalik — las sõbrad-tuttavad käivad külas. Ei ole vaja oma imikut väntsutada! Lapsevanem peaks oma lapse soovid ja vajadused enda omadest ettepoole seadma, eriti kui see pisike ei oska veel ise oma soove väljendada.