Emaks mitte loodud naine: see tunne, et ma poleks pidanud last saama, jääb alatiseks minusse
Ma ei ole kunagi tahtnud emaks saada. Lapsena olid mul muidugi barbied, aga mul ei ole olnud isu vankrite ja beebinukkude järgi. Ma teadsin, et kunagi ma saan lapsed, sest ma ei osanud mõeldagi, et eksisteerib muu võimalus. Kõik ju saavad, peab saama. Mida aeg edasi, seda vähem mulle lapsed ja lapsendusega seonduv meeldis. Ma tean, et paljud naised teavad juba plikatirtsust peale, et nende suurim eemärk on mitmele lapsele emaks saada ja nii hakkavadki nad pärast põhi- või keskkooli pereelu elama, sest muud nad elult ei tahagi. Ma ei heida seda ette, tore ju. Paljudel teistel jõuab beebiisu kallale kahekümnendates. Teadlased on ümber lükanud müstilise „bioloogilise kella“ olemasolu ja väidavad nüüd, et seda polegi, aga ikkagi räägitakse sellest, et mingil hetkel lihtsalt tuleb meeletu lapsesaamissoov peale. Jällegi — ma ei sea seda kahtluse alla, aga minul pole mingit tungi olnud ega tulnud. Mida vanemaks ma sain, seda enam hakati seda küsimust küsima — millal siis. Ja mina vastasin, et mulle ei meeldi lapsed, maailm on ülerahvastatud, uute inimeste sünnitamine on vastutustundetu ja mitte minu jaoks. Keegi muidugi ei uskunud mind. Ma ei tea, kas ma päriselt isegi uskusin.
Lõpuks oma kolmekümnendates sain ma siiski lapse. Mingit suurt isu endiselt peale ei tulnud, aga elukaaslane oli juba aastaid rääkinud, et tema tahaks peret, pluss miski otseselt ei takistanud. Mõtlesin, et olgu pealegi, saame, võib-olla kunagi kahetsen, et seda kogemust pole mu elus olnud. Rasedus kulges kergelt, kuigi sidet lapsega ei tekkinud, tobe tundus oma kõhuga rääkida. Last rinnale saades ei tabanud mind mingi suur armastus ja õnnemull, alguses oli üsna keeruline uue eluga kohaneda. Armastus lapse vastu tuli tasapisi ja on üha suurenenud. See on levinud eksiarvamus, et naised, kes pole emaks loodud, ei armasta oma lapsi. Ma armastan oma last ääretult ja teeksin tema heaks kõike ning ei suudaks taluda tema kaotamist, aga samas ei ole ma kogenud seda tunnet, millest kõik tuttavad vanemad räägivad — sa ei kujuta oma elu muudmoodi enam ette ja ei suuda uskuda, et kunagi teistmoodi elasid. Mina mäletan väga hästi oma eelmist elu ja olen nüüdseks veendunud, et mu elu oli sama hea kui praegu. Laps ei anna mingit elu mõtet või lisaväärtust. Emaks olemine ei ole iga naise suurim saavutus ega elueesmärk. Ma kujutan end suurepäraselt ette elu lõpuni üksinda oma raamatute ja mõtetega, lasteta.
Ma arvan, et olen suhteliselt hea ema. Mu laps on hoitud ja armastatud ning ta ei pea sekundikski tundma, et teda pole tahetud. Ta oli vägagi planeeritud ja oodatud. See, et mina tagasi vaadates sama otsust võib-olla uuesti ei teeks, ei tähenda, et ma elu lõpuni oma last ei armastaks, hoiaks ja kaitseks nagu kõik teised lapsevanemad. Mu elukaaslane soovib teist last ning ma ei ütle, et me teda ei saa, sest ma ei usu üksiklapsendusse ja ma tean, et ma armastan teist täpselt sama palju kui esimest. Aga see tunne, et ma ei peaks olema ema, jääb alatiseks minusse. Seda enam pingutan ma selle nimel, et lapsed sellest aru ei saaks.
Ma ei ütle, et kõik kõhklejad ei peaks lapsi saama, aga ma leian, et võiks olla aktsepteeritavam, et mõned naised tõepoolest ei taha olla emad ning nende elud on täpselt sama tähendusrikkad, huvitavad ja olulised kui nendel, kelle jaoks emadus on ainus eesmärk.
