Naine kinnitab, et arusaam Waldorfi “hõredast” õppekavast ei vasta kuidagi tõele. “Ma vaatasin huvi pärast ühe meie naabritüdruku tavakooli õppekava. Meie omal oli tunniplaanis kaks korda nädalas kaks võõrkeelt, naabritüdrukul võõrkeeli veel polnud ja järgmisel aastal pidi tulema üks. Meie omal oli looduslugu ja religioon, teisel tüdrukul neid aineid polnud. Meil oli kolm eri nimetusega kunsti- ja käsitööainet ja kolm erinevat kehalise kasvatusega seotud ainet,” oli Epp üllatunud, kui palju oli nende tunniplaan mahukam.

“Kui meie Marta oskas teise klassi lõpuks mängida flööti, kududa ja heegeldadada arvutamisele, lugemisele ja võõrkeeltes purssimisele lisaks, siis sain rõõmsalt tõdeda: minul ei ole oma kooli õppekavale küll mitte midagi ette heita. Epule meeldib ka see, et Waldorfi haridus ei jaga lapsi sugude järgi tööõpetuses rühmadesse. “Kõik poisid õpivad kuduma-heegeldama ja minu tüdruk oskab pussiga pajupilli meisterdada.”

Epp kinnitab aga, et mis iganes koolis laps ka käib, tuleb vanematel temaga kodus kindlasti lisaks tegeleda. “Mitte ühelgi puhul ei saa eeldada, et lapsevanem lükkab oma lapse õppeasutusse ja asutus tagastab talle teamistega täidetud lapse.”