Hirmunud raseda pihtimus: kuhu ma ka ei läheks, keegi tahab alati mu kõhtu käppida!

Olen kaheksandat kuud lapseootel ja ei jõua ära oodata, et oleksin juba sünnitanud. Nimelt, mul on kopa ette visanud kõik need inimesed, kes arvavad, et raseda naise kõht on justkui mingi avalik punkt, mida kõigil on õigus iga kell silitada ja patsutada. Minu jaoks on see isiklik ja ma tahaks oksendada iga kord, kui keegi arvab, et ta võib luba küsimata oma käed mu kõhule asetada!

Mul hakkas kõht korralikult välja paistma umbes neljandal kuul, enne seda jäi see rohkem pluuside-sallide varju. Mida rohkem see aga kasvas, seda enam võitis see inimeste tähelepanu. Mul on muidugi hea meel lapseootel olla, see on mu esimene laps ka, aga ma leian, et sõbralikud naeratused ja mõned soovid-küsimused peaks olema piir, on väsitav, kui mitu inimest päevas tahavad käed su kõhule asetada. Ma saan täiesti aru, et seda tehakse lapse pärast, aga mu kõht on minu jaoks ikkagi MINU kõht! Enne ei oleks see kõne alla tulnud, et keegi heast tahtest mind katsuma hakkab, aga nüüd, kuna laps on kõhus, on see justkui okei!? Minu arvates mitte!

Toon siis mõned näited ka. Kõigepealt on mul kolleeg, kellega ma enne lapseootele jäämist peaaegu kunagi ei suhelnud, aga kui ta märkas mu iga päevaga paisuvat kõhtu, sai temast järsku suur sõbranna. Tal endal on kaks väikest last ja mulle vähemalt näib, et seetõttu peab ta end kõigeteadjaks, igatahes peab ta mulle aina loenguid, kas, kuidas ja mida teha ning kui ma kööginurgas kohvimasina ees oma kohvi ootasin, küsis ta minult, mitmes tass see on ja ega ma kofeiiniga üle pinguta. Seejärel asetas käed mu kõhule ja ütles: “Väikesele pole nii palju hea, eksju, pisi?” Jah, ta rääkis mu lapsega.

Mõned nädalad tagasi astusin bussile ja üks vanem proua tõusis kohe püsti, et mulle istet pakkuda. “Ei-ei, istuge ise, ma sõidan ainult paar peatust,” ütlesin viisakalt ja astusin sammu eemale. Järgmisel hetkel, kujutage ette, pani ta oma käe mu kõhule ja ütles: “Ei-ei, emmeke peab puhkama ja hoidma end!” Mida kuradit, proua, ma olen su olemasolust teadlik viis sekundit ja sa kukud mind katsuma!? Kord käisin lasteriietepoes ja valisin lapsele mõningaid asju ning minu juurde astus müüja. Vestlesime pisut ja enne kui ma arugi sain, oli ta mõlemad käed mu kõhu külgedele asetanud ja ütles: “Oi, siit tuleb suur poiss!” Neid juhtumeid on veel nii palju! Mu mehe kolleegi abikaasa, ülemuse täiskasvanud tütar, kaks naist ja üks vanem meesterahvas mu trepikojast...

Ma tunnen end alati NII ahistatuna, kui inimesed võtavad endale õiguse mu kõhtu katsuda. Kas ma pingutan üle, ma ei tea, enda arust mitte. Lapse saamine on isiklik asi, ma tahan, et kõht jääks ainult minu, mu mehe ja lähimate sõprade-tuttavate paitada ja silitada ning tunnen end justkui... ärakasutatuna ja ahistatuna iga kord, kui keegi on võtnud endale õiguse oma võõraste kätega mulle ligi tulla puhtalt selle pärast, et ma olen rase!

Mind väga huvitaks, kas selline asi teisi rasedaid ka segab või olen ma ainus, kes seda millegi pärast nii isiklikult võtab...