Mis on igavus?

See on seisund, mis tabab aeg-ajalt meid kõiki — lastest kuni täiskasvanuteni. Me ei tea, mida teha ning tammume nurgast nurka. Ent selline igavusest tekkinud paus ei tähenda kaugeltki mitte, et lapsele on kohe tarvis mingi tegevus välja mõelda.

Aga just nii toimib enamus lapsevanemaid. Kui laps kurdab igavuse üle, asutakse otsekohe tema jaoks midagi organiseerima või siis pahandatakse temaga, sest ta segab. Lisaks vallandavad sõnad: „Ema mul on igav“ vanemates süütunde. „Olen halb ema, sest lapsel on halb“, „Kui laps ei oska midagi ette võtta, siis oleme teda valesti kasvatanud“..

Ent sõltumata sellest, kuidas lapsi on kasvatatud, ei oska nad paraku tänapäeval enda jaoks tegevust leida. Põhjuseks on arvutid, kuhu nad on „sukeldunud“ juba õige varasest lapsepõlvest alates.

Kellest võetakse eeskuju?

Lapsed arenevad oma vanemaid jälgides. Väikelaps on pidevalt koos emaga inimeste keskel ja seega tunneb end kaitstuna. Kõik tema psüühika ressursid kulutatakse kasvu ja arengu peale. Vaid mõned põlvkonnad tagasi oli lastel võimalus jälgida, kuidas täiskasvanute ja vanemate laste elu oli täis mitmesuguseid sündmusi.
Kõige suurem probleem tänapäeva laste puhul on just arvutisõltuvus. Nad ei näegi enam midagi muud. Ja ega koduski ju midagi põnevat ei toimu — paned vaid pesu pesumasinasse ja nõud nõudepesumasinasse. Ning polegi justkui millestki/kellestki eeskuju võtta.

Kas töö või meelelahutus?

Võib teha lihtsa katse. Ilmselt olete seda juba teinud ja jälginud imelisi tulemusi. Suvilas, maal, matkal, kus pole arvutit ega internetti, pole igavusest jälgegi. Seal on ju palju asju, mida tuleb teha — ahju kütta või lõke süüdata, vett tuua, süüa valmistada. Tuleb ehk ka koduloomi sööta ja nendega väljas käia … Lisaks on veel naabrilaste põnev seltskond, jalgrattad, tõukerattad, lauamängud … Ja õhtuks on vanematel ainus mure, kuidas lapsed sööma meelitada.

Järeldus on lihtne. Last tuleb tõepoolest õpetada mängima, näidata talle maailma, ergutada ta fantaasialendu. Lapsel pole veel kogemusi, kuidas suhelda. Hea, kui peres on mitu last ning vanemad lapsed on valmis väiksematega mängima. Kes aga õpetaks vanemaid lapsi?

Lisaks on veel suur hulk lapsi, kes ei käi lasteaias. Kord ei jätku kohti, kord ei ole sobivaid tingimusi. Probleem aga jääb: lapsel jääb vahele talle nii vajalik etapp — arenemine mängude kaudu. Vahelejäänud mänguetapp maksab aga kätte algkoolis.

Seega on parimaks igavuse ennetamise viisiks hoida laps arvutist kaugemal. Tuleks külla kutsuda tema eakaaslasi ning katsuda ta siiski lasteaeda panna. On vale arvata, et ta õpib iseseisvalt mängima.

Kust see igavus siis ikkagi tuleb? Püüdkem mõista, mis peitub lapse kurtmise taga.

Loominguline igavus on seisund, mille puhul sisemuses küpseb mingi sündmus (plaan, luuletus …). Me tunnetame seda ähmaselt, otsekui mingit survet, midagi, mis peab toimuma, ent me ei tea veel, mis nimelt. Pole mõistlik sellist seisundit katkestada, sest just sealt hakkavad arenema saavutused. Et aga loominguline energia leiaks lõpuks oma väljundi, on vajalik aeg ja üksiolek. Lülitada välja teler ja telefon, sulgeda arvuti ning kuulatada iseennast, jalutada veidi toas ringi ning hea mõte ongi käes. Selline igavuse liik on fantastiline paus, üksnes vanema juuresolek on siin lapse jaoks vajalik.

Ärevus

Koolis on probleemid, vanemad tülitsevad, kass jooksis minema, sõbratar solvas — kõik see peatab loomingulised protsessid lapse hinges. Kurku ja kõhtu on kogunenud valuline klomp. Väikeste 8-9-aastaste laste jaoks on näiteks väljakannatamatu oodata ema, kui teda pole kaua aega kodus olnud. Kui teismelise jaoks on suur rõõm olla pool päeva üksi kodus, siis väiksematele on see suur mure. Väliselt igavlev laps ei tea siis, kuidas ennast kaitsta ärevuse eest. Teler on siinkohal heaks abiliseks. Ent ema, kes töölt koju jõuab, hakkab riidlema, sest kodused tööd on tegemata ja supp söömata. Laps aga lihtsalt ootas oma ema, et end lõpuks lõdvaks lasta ja pingest vabaneda.

Liiga palju muljeid

Seisund, mil muljeid on kogunenud liiga palju ning on tarvis aega, et talletada mällu kogu nähtu, kuuldu ja tunnetatu. „Ravimiks“ sellise seisundi puhul on nn „vaikuse režiim“. Tuleb lihtsalt kõik ärritajad eemaldada ning aidata lapsel mõnda aega „pausi“ pidada — vaikida ning kuulatada oma tundeid.

Oskamatus mängida

See, mis paistab igavusena, on tegelikult lapse võimetus iseendaga toime tulla. Seda juhtub sageli just siis, kui lapse tutvus teleri ja arvutimängudega on alanud liiga vara. Et mängus tulemuseni jõuda, peab laps näpuga mööda ekraani vedama, nuppe vajutama või mõlemat järgemööda. Kõik toimub ühtmoodi ning pause sündmuste vahel praktiliselt ei ole. Pealegi on lapsel siin passiivne roll. Kuidagi pole kaasatud kujutlusvõime, fantaasia ega uued ideed. Ei vajata initsiatiivi ega kokkuleppeid teiste osavõtjatega mängureeglite osas või isiklike reeglite väljamõtlemist.

Siinjuures on paljud vanemad veendunud, et juba 3-4-aastane laps on lihtsalt kohustatud mängima iseseisvalt ja kaua. Ning sellised ebareaalsed ootused on üks põhilisi vanemate ärrituse põhjusi.

Soov saada uusi muljeid

See on igavus deviisi all: „Tahaks midagi. Mida? Ei tea“. Seda tuntakse siis, kui on midagi huvitavat, ent mingil põhjusel kättesaamatut. Siis see, mis on käepärast, kaotab kohe oma väärtuse ja tähelepanu kinnitub üksnes soovitule. Ning kõik „asendajad“ heidetakse loomulikult kõrvale. Kes siis viitsiks mängida igavate klotsidega, kui teleris on midagi hulga põnevamat? Parim lahendus sellises olukorras on asuda koos lapsega tegutsema millegi ebaharilikuga tema jaoks.

Tähelepanuvajadus

Sageli, rääkides igavusest, tunneb laps, et ta on üksinda jäetud. Ta vajab lihtsalt oma vanemate tähelepanu. Ei tasu talle soovitada mitmesuguseid tegevuse variante. See pole see, mida laps hetkel vajab. Lihtsalt kallista teda ja silita ta pead. Räägi lapsega temast enesest. Jutusta, kui õnnelik sa oled, et ta on teil olemas, näita talle oma armastust.

Taktiilse kontakti vajadus

Piisab, kui kallistada ja suudelda last, hoida ta kätt või korraldada puudutusrikkaid mänge.

Mingi sündmuse ootamine

Võimalik, et laps viibib aktiivse ootuse faasis. Näiteks ootab sõitu vanaema juurde. „Täiskasvanu“ ajatunnetust tal aga pole ning ka kannatust napib. Nüüd vajab laps vanemate abi, et sündmus ära oodata. Selleks võivad olla vähest aega nõudvad mängud, mõistatused või üksteisele ülesannete andmine.

Muide, poisid igavlevad sageli selletõttu, et tahavad õue minna ning aktiivselt liikuda. Tüdrukud aga tunnevad enam puudust suhtlemisest. Kummalisel kombel on veel üheks igavuse tundmise põhjuseks umbne tuba. Värske õhu puudus tekitab loidust, halba tuju ja ärritust. Laps aga kurdab igavuse üle!

Allikas: Good Housekeeping