"Issand, ma olen üks NEIST emadest!"
Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on nii tugev oma arvamus tekkinud imetamise kohta — enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis erines minu omast kardinaalselt. Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on.
Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. See tähendab, mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.
Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on — igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooksul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.
Esimene näide.
Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära — ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? On ju?
Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.
Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): „Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): „Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: „No aga ta ju … NUTAB.”
Mina: …
Teine näide.
Istume emadega mänguväljakul, titt on just uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi — selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll — et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.
Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda „nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest sageli kuritarvitatakse). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.
Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud eri põhjused, miks mu titt nutab, ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab, ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90 protsendil juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10 protsenti, mil ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa.)
Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi just nagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?
„Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust!” ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin temaga hellalt, silitan pead — kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, kui võib?
Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.
See aeg kestab elust ju nii vähe, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian peast kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta …
Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, lihtsalt seetõttu, et ma saan. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt — siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja tuba juttu täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud, ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik pidevalt vatti peaks saama.
Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on — võõra lapse hädakisa kuuldes — et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati — vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, olen ma äkki õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.
Pealegi on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja nii laialt naeratab.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.
Ning peamiselt on mul väga raske end iseendana tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda — mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.
Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte … Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik, ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.
Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun. Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.
(appimaolenemaissandkuiveider)
Dagmar Lamp (pildil) on blogija ja ajakirjanik. “Kirjad tütrele” on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale. Dagmar Lamp kogus kokku päevikukatked ning kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai.
