"Kallid lapsevanemad, kasutame mänguväljakuid nii, et kõigil oleks võimalik seal olla!"
Mänguväljakule või –nurka minnes vaatan ma esmalt, kui palju lapsi seal juba on mängimas. Kas seal on ikka piisavalt ruumi, et kõik saaksid ohutult tegutseda ja ringi liikuda. Kui mänguväljakul on lapsi nii palju, et ronilal peavad lapsed üksteisest mööda pääsemiseks jõuvõtted kasutusele võtma, siis on ilmselgelt piir ületatud. Sama jälgin ma ka siseruumides olevate mängunurkade puhul, kus mänguruum on veelgi piiratum. Seda teavad kõik lapsevanemad — mida rohkem lapsi, seda kergmini juhtuvad igasugused sekkumist vajavad probleemid ja haiget saamised.
Üks selline ülerahvastatud mängunurk jäi mulle silma praamiga sõites. Väikeses lastele eraldatud alas mängis korraga kaksteist last! Mänguruumi oleks seal ehk 5-6 lapsele. Tegelikult ei saa seda, mida lapsed mängunurgas tegid, kuidagi mängimiseks nimetada. Pigem oli tegemist erinevas versioonis tunglemisega — igaüks andis endast parima, et jõuda mänguasjani, valimata selleks vahendeid. Kasutusele oli võetud tõuklemine, üksteisest üle ronimine, aknalaual kõndimine, klaasseinal rippumine jne. Kahel tüdrukul, vanust võis neil olla umbes üheksa aastat, oli hästi läinud — nemad olid enda käsutusse saanud 3-aastastele mõeldud pealeistutava tõukeauto. Neil oli ka „vahva“ rallimäng selle autoga välja mõeldud — praami ühest otsast teise kihutamine. Pulgakommid suus, joosti läbi rahvamassi ja karjuti „EEST ÄRA!“. Mulle tundus see ohtlik, ebaviisakas ja kaasreisijad väga häiriv.
Eelpool kirjeldatud mängunurgas ei olnud mitte ühtegi täiskasvanut. Mitte kedagi, kes keelaks oma lapsel teiste lükkamise või aknalaual kõndimise. Polnud kedagi, kes ütleks oma lapsele, et klaasist seinal turnimine on väga ohtlik ja ebaviisakas. Ma ei näinud ema ega isa, kes oleks lastel jooksmise ajal keelanud pulgakommi söömise või pisikese auto lõhkumise… Ma oletan, et kõikide nende laste vanemad sõid eemal kohvikus ja ehk vaatasid aeg-ajalt, millega nende võsuke tegeles. Aga kas ikka vaatasid, kui seal toimus kõik see, millest andsin lühiülevaate? Mina oma last tollel päeval mängunurka ei lubanud. Selgituseks, et seal on liiga palju lapsi. Õnneks ei pidanud ma sellel teemal pikemalt arutlema, ilmselt rääkis vaatepilt enda eest…
Kui mulle valmistab muret see, et vanemad unustavad mänguväljakul oma lapsi jälgida või lubavad neil ületada viisaka käitumise reegleid, siis teinekord üllatavad nad ka omaenda läbimõtlematu tegutsemisega. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, miks vanemad lubavad oma väikelapsi mänguväljakutel suurematele laste mõeldud alasse. Pisikesed, alles kõndima hakanud põnnid, riputatakse ronimistorudele, millel kargavad kümne aastased poisid, kelle asi ei ole vaadata ega nende jala alla ei jää mõni allameetrimees. Selle juures on veel vanemad üliõnnelikud, kui nende pisike saab hakkama kõikumisega taevapiiri kõrguseni ulatuval torul. Ja samal ajal vihastavad ja pahandavad suuremate lastega ettevaatamatuse pärast! Üldjuhul on mänguväljakud planeeritud nii, et tegevusi oleks igale vanusastmele, mis tähendab, et kõige pisemate jaoks on olemas oma mänguala, kus ronida ja liugu lasta. Täiskasvanud võiksid sellest ka kinni pidada ja pisikesed lapsed viia oma alale. Küll tuleb ka see päev, kui saab suurel ronilal turnida.
Kuigi suveaeg hakkab vaikselt lõpu poole jõudma, jätkub mänguväljakutele lapsi veel tükiks ajaks. Arvestame seal rohkem üksteisega ja veedame mänguaja koos lastega nii, et kõigil oleks tore — nii oma kui ka teistel lastel, nii endal kui teistel vanematel. Ilusat suve lõppu!
