Kas kakskeelsus pidurdab intellektuaalset arengut? Vastupidi, rahvusvaheliste perede lapsed on pigem edukamad

Alles hiljaaegu arvati, et kakskeelsus pidurdab lapse loomingulist ja intellektuaalset arengut. Et see tekitab suhtlemisraskusi ning loob takistusi õpingutes. Tänu neuropsühholoogilistele uuringutele on selgunud, et see pole sugugi nii.

Kerge õppida

Vanemad üritavad oma lastele võimalikult varakult hakata võõrkeeli õpetama. Kui abikaasad on erinevast rahvusest, siis soovitavad spetsialistid kummalegi vanemale rääkida lapsega oma emakeeles. Näiteks räägib ema vaid eesti keeles, isa aga inglise keeles. Mõistmaks oma kõige kallimaid inimesi kerkib lapse ette ülesanne rääkida kahes keeles.

Rahvusvahelistes abieludes võib täheldada üpris levinud eksimust, kui ühte keeltest ei kasutata suhtlemiseks. Näiteks räägib naine mehega mehe emakeeles. Või siis räägib üks vanematest lapsega mõlemas keeles. Nii saab laps õige pea aru, et on olemas üks keel, mida võivad kõik pereliikmed rääkida ning pingutada, et selgeks õppida ka teine keel, pole sugugi tarvis.

Laps kaotab motivatsiooni kahte keelt õppida. Ilma praktikata aga kannatavad esmajärjekorras lugemise ja kirjutamise oskused, pikapeale moondub ka kõne. Lapsel on raske ennast väljendada, ta ei leia sõnu, räägib aktsendiga.

Samas võivad vanemad kasutusse võtta vastavad abinõud ning luua soodsa keskkonna kahe või isegi enama keele omandamiseks.

Kas ainult plussid?

Varast kakskeelsust, kus käib keelte paralleelne õppimine, nimetatakse loomulikuks. Selliselt omandavad keelt kuni kolmeaastased lapsed. Selles vanuses osalevad õppimise protsessis aju vasak ja parem poolkera. Hilisemal ajal aga vaid vasak poolkera. Selline mudilase ajutegevus kujundab neuronite seoseid, mis on vajalikud momentaalseks ümberlülitamiseks ühelt keelelt teisele, ühelt tegevuselt teisele.

Hilisemad kakskeelsed, kes asusid õppima nelja-aastaselt, ei oma enam selliseid seoseid. Üks tähelepanuväärne eripära keelte üheaegsel õppimisel on veel see, et keeled ei mõjuta üksteist, nagu see toimub hilisema õppimise ajal. See tähendab, et, kui rääkida lapsega erinevates keeltes, siis tema aju ei saa erinevustest aru. Tema jaoks kõlab kõik ühe keelena.

Plusse on siin loomulikult palju. Kuna töös on kaks ajupoolkera, muutub aju paindlikumaks, tõuseb reaktsioonide kiirus ning üldine intellektuaalne tase. Sellistest inimestest saavad hinnatud töötajad seal, kus vajatakse otsuste langetamisel ebastandardsust ja loomingulisust. Samuti tuleb ära märkida emotsionaalsete reaktsioonide rikast paletti. Koolides ilmutavad kakskeelsed lapsed parimat õppeedukust.

Pudru ja kapsad

Mõningad spetsialistid on arvamusel, et kuni kolmeaastaste väikelaste ajutegevus pole veel valmis edukalt keelt omandama. Selles eas lapsed ei suuda aru saada keelelistest erinevustest. Vanemad on muidugi vaimustuses lapse keeleoskusest. Lapsele valmistab see aga terve rea raskusi. Vahel hakkavad varased kakskeelsed rääkima hiljem kui ühte keelt kõnelevad lapsed.

Ka väikeste düsleksiat põdevate laste seas on palju kakskeelseid. See on seotud kirjutamise ja tähestiku õppimise raskustega. Teraapia ajaks soovitatakse mitmekeelsetel peredel loobuda teistest keeltest, välja arvatud keel, milles käib õppimine.

Hiljem pole halvem

Lastel, kes hakkavad võõrkeelt õppima pärast neljandat eluaastat, on omandamise printsiip täiesti teistsugune. See on seletatav teatavate ajusüsteemide küpsusega, millised nooremas eas ei olnud veel arenenud. Paljud vanemad on mures, sest nad ei tea, kas nende lapsed saavad ikka keele õppimisega hakkama, kuna lisaks bioloogilistele ja geneetilistele faktoritele mängivad keele edukaks omandamiseks tohutu suurt osa ka mälu võimalused.

Oluline on ka vanus, sest ajukoor reageerib tundlikult igasugustele vanuselistele muutustele. Mida hiljem asub inimene võõrkeelt omandama, seda enam hakkab edu sõltuma tema isiklikest omadustest — intellektuaalsest tasemest ja kontrolli astmest.

See ei tähenda sugugi, et täiskasvanul on keeruline võõrkeelt selgeks saada. Ta peab üksnes rohkem pingutama. Ning kui varase kakskeelsuse kohta võib öelda: „Kaks keelt — üks mõtlemine“, siis hilisema kakskeelsuse (pärast kolme aastat) kohta sobib väljend: „Õpi selgeks kaks keelt, saad ühe isiksuse lisaks“.

Igal keelel on omad semantilised nüansid. Hiline kakskeelsus otsekui haarab endasse õpitava keele spetsiifika ning kultuurilised iseärasused. See valib teadlikumalt sünonüüme, mis annavad täpsemalt edasi meeleolu varjundeid.

Paljude neuropsühholoogide arvates on parim variant keelte järjestikune õppimine. Lastel kujuneb reeglina foneetiline ja leksikaalne kiht. Nad tunnevad tähestikku omas keeles, oskavad kirjutada ja lugeda. See tähendab, et neil on juba olemas keelelina baas. Hilisemad kakskeelsed tunnetavad suurepäraselt kõne varjundeid ning nende sõnavara on rikkam.

Kolmas ei ole liigne

Mõned lapsed puutuvad kokku vajadusega selgeks õppida ka kolmas keel. Kuni 3-aastasele lapsele pole keelte hulk tähtis. Ta omandab tahtmatult just nii palju keeli, millistes temaga suheldakse. Vanemad lapsed peavad aga sihikindlamalt keelt õppima. Samas kulgeb neil kolmanda, neljanda ja enama keele õppimine kergemalt ja kiiremalt kui teise keele õppimine.

Sellele on olemas lihtne seletus. Inimesel tekib üldine ettekujutus viisidest, mil moel on erinevates keeltes üles ehitatud kõne. Taoline arusaam kujuneb välja seetõttu, et inimene analüüsib uue keele süsteemi talle juba tuttavate keelte prisma läbi. Lapse ajuosades kujuneb välja teatav keeleliste seaduspärasuste struktuurne mudel, tänu millele on uut keelt lihtsam omandada.

Vaid vasakuga

Eriline koht keelte omandamisel on vasakukäelistel lastel. Teatavasti on vasakukäelised väga andekad keelte omandamisel ja kunstis. Aga ka ebastandardsete otsuste vastuvõtmine on nende jaoks lihtne. Nad on sarnased varajastele kakskeelsetele. Nagu juba öeldud, kuni kolmeaastased lapsed, kes õpivad keelt loomulikul teel, „töötavad“ mõlema ajupoolkeraga. Sama lugu on ka vasakukäelistega, kes tegutsevad vasaku ja parema poolkeraga üheaegselt, ilma et üks oleks domineerivam kui teine. Mitte nii, nagu on paremakäelistel. Nende jaoks on loomulik õppida võõrkeeli, nad suudavad rääkida ilma aktsendita isegi siis, kui keel on omandatud hilisemas eas. Vasakukäelistel lastel on kolossaalne mälu, mille tõttu nad suudavad rääkida uues keeles väga ruttu. Muide, vasakukäelised, kes on „ümber õpetatud“ paremakäelisteks, omandavad keeli palju raskemini.

Kakskeelsus on mõistuse suurepärane treener, mis lubab ka eakatel säilitada oma aju aktiivse ja selgena. Keeleõppe õige organiseerimisega võib keeli omandada lihtsalt ja edukalt. Niisiis arendage oma lapsi ning arenege ise.

Allikas: Psihhologija, märts-aprill 2017