Kas lastele piisab ainult armastusest? Ei, siiski mitte — loe, kuidas kasvatada õnnelikke lapsi

 (4)

Kas lastele piisab ainult armastusest? Ei, siiski mitte — loe, kuidas kasvatada õnnelikke lapsi
Pilt on illustreerivUnsplash

Alatasa rõhutatakse armastuse olulisust. On tarvis armastada meest, tööd, lapsi. „Kui ei armasta, ei ela täisväärtuslikku elu“. Universaalne retsept oma laste kasvatamiseks on umbes sama: „Kõige tähtsam on last armastada“. Ent kas on võimalik lastega suhelda ainuüksi armastuse kaudu?

Emotsionaalne nälg

Elame rahutul ajal. Igal pool on probleemid — rahalised, professionaalsed, isiklikud. Tunneme end igapäevaste tegemiste tõttu täiesti kurnatuna nii emotsionaalselt kui ka psüühiliselt. Õli valab tulle negatiivne infovoog. Kõikjal on vaid ärevusttekitavad uudised. Tõeliselt soojad tunded — perekondlikud ja sõbratunded on peaaegu et defitsiit.

Ning siis asume otsima „stabiilsuse saarekest“, emotsionaalset varjupaika, kuhu ei ulatu maailma „tormid ja katastroofid“, ning leiame selle oma lapses. Lapse ja meie vahelises armastuses püüame kompenseerida emotsioonide defitsiiti, oma emotsionaalset nälga. Seetõttu omistatakse küsimusele „armastab — ei armasta?“ tohutu suur tähtsus.

Me ei lase ligi mõtetki sellest, et võime kaotada lapse armastuse kasvõi hetkeks. Kardame, et ta ei armasta meid piisavalt. „Mulle näib, et poeg ei armasta mind. Ta solvub alatasa mu peale. Äkki olen halb ema?“ Ning otsekohe kerkib üles küsimus: „Mida teha, et ta mind rohkem armastaks?“

Seotud lood:

Meie armastus oma laste vastu ei ole sugugi isetu. Me nõuame vastastikuseid tundeid ning ootame pidevalt tõendeid, et nad ikka tõepoolest armastavad meid. Selgub, et me lahendame oma isiklikke probleeme oma laste arvelt. Ühelt poolt satume sõltuvusse lastest ning nende suhtumisest meisse. Teisalt tahame, et nad aitaksid maha võtta meie õlgadele laotud meeletut koormat ning kompenseerida siiraste suhete puudumist oma sõprade, lähedaste ja abikaasaga.

Loe veel

Armastus pole lihtne ühetähenduslik tunne. Põrgates lastega suhtlemisel kokku paradoksidega, veendume, et armastusest üksi jääb paraku väheks. Luua suhet, mis põhineb üksnes armastusel, tähendab minna mööda ohtlikku teed, mille eest tuleb võib-olla liiga rängalt maksta.

Kartes liiga vähe armastada, ei käitu emad ja isad enam nii, nagu peaksid vanemad käituma. Nad üritavad rahuldada kõiki oma lapse soove ega julge karistadagi. Polegi ju nii lihtne last karistada, kui kardad, et ta seejärel sind enam ei armasta. Täiskasvanu käitub kui laps, kes otsib armastust ja seab oma armastuse objekti endast kõrgemale. Laps aga saab endale täiskasvanu rolli.

Oleme unustanud, et olid ajad, mil rangus ja allumine ei seganud armastust, vaid vastupidi, süvendasid seda ja ei lasknud väljuda lubatu piiridest. Armastus oli olemas ka möödunud aegadel, ent seda ei seatud esiplaanile kõikidele nägemiseks. See lihtsalt oli.

Pere keskmes

Viimastel aegadel on lapse asend peres kardinaalselt muutunud. Perekondlikus „hierarhias“ asub ta nüüd keskmes.

Perekonna planeerimist peetakse täiesti loomulikuks. Otsustatakse juba varakult, kui palju lapsi oleks vaja, et igale lapsele saaks osaks armastus ja hool. Ning laste kasvatamine on peaaegu kõige olulisem töö elus. See aga pole alati nii olnud. Olid ajad, mil vanemate autoriteet oli väljaspool kahtlust ning igal pereliikmel olid omad kohustused.

Täna aga keerleb kogu elu ümber lapse ning kõik tehakse vaid tema heaks. Tema pärast abiellutakse, kui naine saab teadlikuks oma rasedusest. Tema pärast püütakse säilitada perekonda — me ei saa ju lahutada, meil on lapsed. Lahutatud vanemad paluvad lapselt õnnistust uuesti abiellumiseks. On hea, kui see antakse. Kui aga suhted uute vanematega ei laabu, on täiskasvanud valmis lahku minema, ainult et mitte last „traumeerida“. Paljud emad loovad ja hoiavad laste kultust, asetades kogu oma elu „emaarmastuse altarile“. Nad näevad lapses oma elu mõtet: „Ma elan lastele“. Ning sellist ohvrimeelsust peetakse normaalseks. Peamine, et vaid laps armastaks ema ning oleks tema külge seotud.

Selline ema tahaks tunda ennast ideaalse emana, kellele lapsed vaatavad armunud pilgul otsa ning kõik teised imetlevad: „Kuidas nad ikka oma ema armastavad!“

Hierarhia rikkumine

Hierarhia „täiskasvanu — laps“ põhineb füsioloogilistel, psühholoogilistel ja sotsiaalsetel seadustel. On vaid illusioon, et võime karistamatult neid rikkuda. Hierarhiast kinni pidamine on oluline lapse normaalseks arenguks.

Täiskasvanul on rohkem õigusi kui lapsel, ning ka rohkem vastutust. Tema teab, kuidas peab, kuidas on õige. Ta annab lapsele koordinaatide süsteemi, seab teatavad raamid, ta võib lubada ja ka keelata. Ta kontrollib ja kaitseb, õpetab ja aitab, hindab ja mõistab hukka. Ning just nimelt tema vastutab enda ja oma lapse eest.

Seades lapse täiskasvanu kohale, koormame üle tema alles küpseva psüühika. Laps ei mõista võimu olemust, ei tunne piire, milledest üle ei tohi minna. Tema jaoks jääb uduseks mõiste „täiskasvanu“. See tähendab talle vaid inimese vanust.

Lapse jaoks käib üle jõu ka „võrdsuse koorem“. Sageli ei saa lapsed sellega hakkama ning nende psüühika ei pea vastu — pahatihti saavad neist täiesti juhitamatud isiksused. Neil ei tekigi soovi saada tõeliselt täiskasvanuks. Siit tuleneb ka palju räägitud infantiilsus.

Lapsele oma koht

Kui vanemate funktsioon seisneb selles, et kasvatada lapsest iseseisev täiskasvanu, on hädavajalik määrata õige distants, mis lubab vanemal üheaegselt elada oma elu ning kasvatada lapsi. Lapsed peavad nägema, et vanemad ei saa ennast pidevalt üksnes neile pühendada. Me ei ela lapse jaoks, vaid lihtsalt elame — lapsega koos ja kõrvuti.

Kui laps pöördub talle looduse poolt määratud kohale, siis me ei karda enam keelata, konfliktidesse sattuda, karistada, vastasseisu minna. Me ei nõua lapselt pidevat armastuse ilmutamist. Head vanemad pole need, kes iga hinna eest püüavad lapselt poolehoidu saada, vaid need, kes on valmis andma orientiire, kasvatama.

Kohe kindlasti ei kulge võimuvahetus perekonnas rahumeelselt. Sageli kaasnevad selle protsessiga konfliktid. Peab olem valmis ärrituseks, protestiks, karjumiseks, agressiivsuseks, rahulolematuseks, vahel lausa vihkamiseks. Ent see on lapse loomulik ja täiesti normaalne käitumine kriitilistel hetkedel.

Lapsed vajavad meie juhatust. Meie esitame neile nõudmisi, mis ei pruugi neile meeldida, ent meil on selleks õigus, kuna tegutseme nende huvides. Loomulikult peab see kõik toimuma rahulikus õhkkonnas, headuse ja kaitstuse atmosfääris. Ning just see ongi tegelik armastus.

Allikas: Psihhologija, märts-aprill, 2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare