Kas ma tõesti pean terve lasteaiarühma tütre sünnipäevale kutsuma?
Tütar käib lasteaias viimases rühmas. See tähendab, et selja taga on mitu aastat lasteaiaelu. Selle aja jooksul on mõnest rühmakaaslasest saanud nii hea sõber, et kohtutakse ka väljaspool lasteaeda — lapsed käivad üksteisel külas ja kindlasti sünnipäevadel.
Ilmselgelt oli tütre sooviks lasteaiast oma suurimad sõbrannad sünnipäevapeole kutsuda. Külaliste nimekirja kokku pannes otsustas ta kutsuda rühmast ka mõned poisid. Loomulikult, see on lapse päev ja teades, et väljavalitud lastega ta tõesti palju aega koos veedab, olin külalistega täiesti nõus.
Otsustasime kutsed lastele edastada nende vanemate kaudu. Nii tahtsime vältida olukorda, kus kümme last rühmast leiavad oma riidekapist sünnipäevakutse ja ülejäänud lapsed vaatavad õnnetult pealt. Siinkohal olgu mainitud, et sedasi tehakse tihtipeale! Meie valisime teise tee. Aga, lapsed on lapsed…
Nädalavahetusel kutsed kätte saanud, läksid lapsed esmaspäeval lasteaeda ja loomulikult tuli neil omavahel teemaks laupäeval ees ootav pidu — selle nimel hakati ju nädalat mööda saatma! Lõpuks kuulsid kõik rühma lapsed, et pidu on tulemas. Ja said aru, et mõnda neist ei ole kutsutud.
Ühel õhtul lapsele järgi minnes tuli õpetaja minuga rääkima. Teemaks oli tütre sünnipäev, mis olevat põhjustanud suure mure — nimelt kutsumata lapsed tunnevad ennast nüüd väga halvasti ja eemalejäetuna. Ja kõige tipuks olevat moodustunud vastasleer — kutsutud lapsed vs kutsumata lapsed. Ma jäin täiesti nõutult seisma, ei osanudki midagi öelda selle peale.
Pärast rahulikku järelemõtlemist ma uut lahendust olukorrale ei leinud. Ma mõistan õpetajat ja mõistan ka teisi lapsi. Aga ma jään siiski selle juurde, et kutsume sünnipäevale need külalised, keda tütar soovis. Miks ma peaksin kutsuma oma lapse sünnipäevale need lapsed, kellega ta igapäevaselt koos ei mängigi või kellest ta õhtuti kodus räägib, et teeb ainult pahandust ja ei meeldi üldse…
Ma leian, et nii nagu on täiskasvanuteloma sümpaatiad, tekivad need ühel hetkel ka lastel. Kuue-seitsmeaastasel juba kindlasti. Ei saa sundida teda läbi käima ja suhtlema nendega, kes ei ole nii lähedased. Kahjuks ühel hetkel tuleb hakata silmitsi seisma elu ebaõiglusega.
