Nüüd on mees veebruarist alates või ehk isegi juba veidi varema olnud kuidagi teistsugune. Varem ta rääkis ikka et soovib väga meie ühist last.
Kuid lapsesaamisega oli mul probleeme ja lihtsalt ei õnnestunud see meil.

Nüüd, aprilli viimasel päeval aga teatas mees, et tal on teine ja et asjad juba niikaugel, et nad abielluvad jaanipäeval ja et ootavad juba ka last.

Ei hakka oma tundeid siin lahkama. Kuid kuna teist inimest ei saa kinni hoida siis lasin tal minna. Läksime lahku nö sõbralikult.

Kuid nüüd on asjaolud muutunud. Mai algul jäid mul päevad ära, muidu on alati olnud täpselt. Arvasin siis, et ju see oli sellest üleelamisest, et me lahku läksime.
Kuid kuna ka juuni alguseks midagi ei olnud muutunud ja test oli 2 triipu siis läksin arsti juurde. Arst kes mind oli kõik need aastad ravinud määras analüüsid ja ültraheli.
Nüüd on siis kindel vastus käes, et ootan last ja ma olen otsustanud sünnitada.

Kuid jääb kripeldama, et kas peaksin ka mehele ütlema, rääkima või sõnumi saatma, et ootan last temalt.
- saan aru, et sellega paneksin ta praegu väga ebamugavasse olukorda. Tema tulevane abikaasa ootab last, neil on jaanilaupäeva eelsel päeval pulmad.
- samuti võiks see tunduda minust kuidagi nagu alatu, et just nüüd rasedaks jäin..

Või oleks õigem elada oma elu, minna edasi selle toreda teadmisega, et varsti saan lapse ja kui peaksime kunagi kohtuma siis no ma veel ei tea, kas oleks õigem öelda, et juhusuhtest, et mul on keegi või et tema on isa.

Õnneks elab mees nüüd teises linnas ja me ei puutu enam kokku, kui siis ehk juhuslikult.

Armastan väga lapsi ja mind ei heiduta üksikemaks saamine ja olemine.