Kentsakaid juhtumeid lasteaedadega on teisigi: võite kujutada ette mu üllatust, kui väravast astus sisse minu väike poeg ja teatas pudikeeles rõõmsalt, et lasteaiaga on nüüd kõik

 (28)
Räägi kaasa!
Lapsed õpivad tähti
Foto: Rauno Volmar

Eile leidis Tallinnas Kristiine linnaosas tegutsevas Segasummala lasteaias aset šokeeriv intsident: nimelt unustas lasteaia personal ühe õues mänginud lapse tuppa tuua. Pooleteise aasta vanune mudilane rähkles üksi õues üheksa minutit, kuni juhuslik mööduja ta avastas ja tuppa aitas.

Minu esimene reaktsioon oli, et lapsevanemana oleksin ma tekkinud olukorrast pigem ehmatanud ja mõelnud lastehoiu vahetamisele, aga siis meenusid ka enda lasteaia päevad. Mäletan, kuidas teiste marakrattidega ronisime õues mängimise ajal, kui kasvataja parasjagu ei vaadanud, läbi aiaaugu, sest teisel pool oli palju rohkem maitsvaid jänesekapsaid, mida meile süüa meeldis. Mäletan ka seda, et kui mina olin veel lasteaia viimases rühmas, aga mu vend juba käis koolis 1. klassis, tuli ta mulle sageli enne lõunauinakut järgi ja jalutasime suure sõidutee ääres lasteaiast koos koju. Tõsist ohtu me ei näinud ja tõenäoliselt seda ka polnud, aga eks aeg oli pisut teine. Lasteaia juhataja muidugi helistas õhtul mu vanematele ja hurjutas, aga jalutasime veel teinekordki. Samas, ega me polnud siis ju enam pooleteistaastased…

Loo kommentaarimis jagasid enda sarnaselt kentsakaid kogemusi ka paljud teised:

“Minu kaheaastane poeg ronis väravale, tegi selle lahti ja lahkus lasteaiast. Õnneks oli minu töökoht kõigest 700-1000 meetri kaugusel, aga enne sinna jõudmist pidi laps kaks korda sõidutee ületama. Kusjuures sellel teekonnal pole ühtegi vöötrada ega foori. Kasvatajad olid kõik koos hoovis, käsil oli mingi arutelu, mistõttu ei pandud lapse kadumist tähele, kuigi teised lapsed käisid ka märku andmas. Võite ainult ette kujutada minu üllatust, kui meie firma väravast astus sisse minu väike poeg ja teatas oma kerges pudikeeles rõõmsalt, et lasteaiaga on nüüd kõik ja ta hakkab koos minuga tööl käima ja raha teenima. Lasteaiaga oligi sellest päevast kõik. Sel aastal lõpetab ta juba gümnaasiumi.

Seotud lood:

Tol korral jõudis kasvataja meie firmasse umbes poole tunni pärast ja oli väga ehmunud. Ma ei pannud seda mingi kella külge, aga oleks pidanud. Ja kui palju on veel neid juhtumeid, mis pole avalikuks tulnud.”

“Mul oli selline kogemus, et olin enda kaheaastasega mänguväljakul, kui sinna tuli lasteaiast sõimerühm koos kolme õpetajaga. Vähe sellest, et nad kogu seal oldud aja omavahel laterdasid ja tatiste ninade ning külmast punaseks tõmbunud kätega ilma kinnasteta mudilastest välja ei teinud, tahtsid nad ära minnes ka minu last kaasa võtta.”

“Mu poja eelmisest lasteaiast jalutas kaks rüblikut lõunauinaku ajal minema. Läksid üle maantee ja isegi üle raudtee ning jõudsid lasteaiast ca ühe kilomeetri kaugusele, kui mingi külamees neid märkas ja lasteaeda tagasi tõi. Õpetajad ei teadnud midagi.

Kord panin lapsele pisut varem järele minnes tähele, et rühmas pole ühtegi inimest ja keegi ei valva, kas kõik ikka magavad või jalutavad kuhugi. Õpetaja lobises sel ajal kuskil teises ruumis. Teatasin direktorile ja panin lapse teise lasteaeda.”

“See juhtus küll päris ammu, aga minu kolmeaastane laps oli lasteaias lõunauinaku aegu pesu väel novembrikuus otsustanud, et tema magada ei taha ja tahab koju. Oli siis kenasti potikud jalga pannud ja kuna kõik uksed olid lahti, siis nii ta tänavale marssiski. Ühtegi kasvatajat kusagil näha ei olnud, neil oli kohvitund. Väravast pääses ka kenasti välja. Lasteaed asus kohe suure peatee kõrval ühes Eesti linnas. Tänavalt ta leitigi. Kuna novembrikuu on päris külm ja sajune kuu, siis meie laps jäi kopsupõletikku ja viibisime haiglas.

Sestap pole mõtet agatada, kui oleks nii või naa juhtunud, sest selliseid olukordi lasteaias juhtuda lihtsalt ei tohi. Olin tookord ikka maruvihane ja praegugi ei mõista, kuidas niimoodi juhtuda saab. Laps pesuväel keset linna, samas, kui lasteaiakasvatajad vastutavad laste eest ja see on nende töö?!”

“Selle loo valguses meenub, et mõned nädalad tagasi tuterdas üks väike lasteaialaps Tartus Teguri tänava ääres. Seal on mingi mänguväljak ilma aiata. Kui lasin signaali, reageeris keegi pargis jutustav tädi. Polnud ka nemad märganud, et üks mudilane ohtlikult kaugele on läinud. Õnnetused ei hüüa tulles, ohutus ja tähekepanelikkus on lastega töötajatel ju esmatähtis?”

Arvamust avaldasid ka mitmed lasteaiakasvatajad:

Loe veel

“Töötan ka lasteaias. Inimesed, kes seal ei tööta, ei kujuta ettegi neid probleeme, mis seal võivad olla. Samamoodi ei torgi mina oma oma nina teiste tööasjadesse. Iga kord, kui esineb üks juhtum lasteaias, siis oleks nagu terve Eesti lasteaiaõpetajad süüdi.

Alusharidus on vabatahtlik! Ärge tooge oma lapsi lasteaeda, kui ei usalda ja kardate neid kuhugi jätta. Võtke lapsehoidja, kes samamoodi võib mõne õnnetu vea teha. Ei ole siin ilmas perfektsust.

Asi ei ole üldsegi palgas. Mõelge, kui vähe inimesi on rühmas laste kohta. Iga päev tuleb ja kurdab mulle mõni lapsevanem, et ei saa oma kahe lapsega hakkama, mis sest, et meil on neid 20. Ja laps on kella 8-5ni aias. Palju see vanem seda last näeb, kui enamus aega on ta laps rühmas. Ma ei lähe talle ütlema, et kuidas sa ei saa? Ei saa, siis ei saa. Aga näed, mina saan nende 20 seal hakkama. Ime tõesti, et mõni pole kuhugi maha jäänud ja siiralt loodan, et ei jää ka.

Mulle väga meeldib mu töö. Laste rõõmuks tegemiste üle on kõige parem tänu õpetajale. Ja ma ei loobu oma tööst sellepärast, et iga kord, kui midagi juhtub, materdatakse siin õpetajaid maha. Kahjuks mõni ilmselt ikka loobub, sest õpetajaid pole väga võtta. Ja kes siis tuleb üldse lapsi kasvatama, kui pole kedagi võtta? Tulge enne päevaks rühma tööle, siis tekib ettekujutus meie tegemistest üldse. Paljud lapsevanemadki küsivad, et kuidas te jaksate.”

“Olen ka töötanud mõned aastad lasteaias. Meie küll loendasime lapsed juba ukse taga üle enne tuppa minekut, aga nad olid ka natuke suuremad. Tigedatel kritiseerijatel soovitan minna mõneks ajaks lasteaeda tööle ja tutvuda seal toimuvaga. See ei ole lihtne töö, eriti nii väikeste lastega.”

“Olen olnud aastakümneid ise kasvataja ja võin küll öelda, et ka kõige kohusetundlikumal kasvatajal võib selline asi korra elus juhtuda. 20 väikest last pole sugugi väike arv ja kasvataja tähelepanu võisid hajutada tuhanded pisiasjad, millest saavad aru ainult need, kes igapäevaselt seda tööd teevad. Mina isiklikult lugesin siiski lapsed enne tuppa viimist alati üle ja heitsin pilgu ka kogu territooriumile — mänguasjad, kindad jms võisid ju ununeda. Ärge olge oma süüdistustes liiga karmid! See töö on tõega raske.”

Lugeja, kas sinul on sarnaseid olukordi lasteaedadega ette tulnud? Jaga ka meiega!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare