"Kes annab kolmeaastase lapse üksikule, andke andeks, kahtlasele mehele? Teid hakatakse perverdiks pidama!”

Põnevat lugemist!
"Kes annab kolmeaastase lapse üksikule, andke andeks, kahtlasele mehele? Teid hakatakse perverdiks pidama!”
Pilt on illustreerivFoto: Pexels

Katkend pärineb Katrin Johansoni raamatust "Hundirada".

Ursulat, valla sotsiaalametnikku, oli Teppo trehvanud siinkandis veedetud aja jooksul paar korda. Nad olid teretuttavad. Kui Teppo oli teada saanud, et see flegmaatilise olekuga täiesti ilmetu nooremapoolne naine kannab nüüd ajutiselt Sasha eest hoolt, tundis ta kergendust. Ursula polnud mingi käbe teiste ellu sekkuv asjapulk – praegu üha enam välja kujuneva kodaniku­ühiskonna aktivist, kelle eelkäijaid oli sattunud Teppo teele juba aegadel, mil ta oma poja lõhutud elu lappima pidi. Kasu polnud nondest tädidest tõusnud. Teppo oli pojaga järjest võõramaks kasvanud. Suur läbimurdmatu sein kõrvalise vahendaja kabinetis mahavaikitud asjadest ja spetsialistide ootustele vastavast teesklusest lahutas neid rohkem kui ookean.

Ursula oli teist masti, pigem kohmetu kui avatud suhtleja. Ometigi oli neil siin, naise köögilaua taga omavahel sundimatu olla. Ehkki jutukusega ei hiilanud kumbki, polnud vaikus piinlik. Pausi täitev tasane lusikahelin vastu teetassi lõi koduse tunde.

„Mnjah, ega ta palju ei räägi. Öeldi, et eakohasest vähem, aga mulle tundub Sasha arukas. Ainult see õudne rott! Ta lausa klammerdus selle külge.”

Rott esikus puuris oleks nagu mõistnud, et jutt on temast. Oli kosta raevukat rabinat.

„Ma tõesti kardan, et see elukas murrab ennast välja,” kinnitas kogukas naine ennast võdistades „Psühholoog ütles, et ta peab lapsele jääma, et nii on parem. Ning tal vist on kahjuks õigus.”

Seotud lood:

„Mulle öeldi, et Sasha läheb lastekodusse?”

„Jah, aga on ka asenduspere variant. Ta on ju väga ilus laps, ainult et see väärareng…”

Teppol käis läbi pea mõte teeselda, et ta teab, millest jutt. Oli piinlik tunnistada, et rohkem kui kolme kuu pikkuse koos veedetud ajaga polnud ta kahtlustanud lapsel miskit viga olevat. Tõsi, Sasha oli pisut omamoodi pilguga ja rääkis vähe, kuid ta sai endaga hästi hakkama. Need viimased päevad, mis nad olid kahekesi saarel viibinud, oli laps iseseisvalt pesnud ja potil käinud, end riidesse pannud ja kuulekalt korraldusi täitnud. Teppole näis, et Sasha oli harjunud endaga üksi toime tulema ning oli ses osas ehk enamgi arenenud kui paljud ta eakaaslased. Seda hämmastavam oli nüüd vihje väärarengule. Mees ei suutnud oma imestust maha vaikida.

„Mis väärareng? Ma pole midagi märganud.”

„Oh, mitte just väärareng, aga väike omapära. Tal on ju varvaste vahel kelmed. Kui talle läbivaatus tehti, siis arst ütles, et neid saab kerge operatsiooniga eemaldada, aga otsest vajadust selleks pole. Kuna tema omakseid pole õnnestunud välja selgitada, pole selleks praegu luba. Eks hiljem lastekodus otsustatakse. Kahju lapsest. Aga ehk ilmub keegi veel välja. Sasha foto avaldati alles eelmisel nädalal.”

„Kui kedagi ei tule, kas ma teda lapsendada ei saa?” pahvatas Teppo välja teda ennastki ootamatult tabanud mõtte.

Ursula heitis talle pika ja sooja pilgu.

„Ma olen aus – vaadake ennast, te ei saa endagagi hakkama! Ja praegu peavad igati edukad paaridki ennast adopteerimisel tõestama! Kes annab kolmeaastase lapse üksikule, andke andeks, kahtlasele mehele? Teid hakatakse perverdiks pidama!”

„Mul on lihtsalt lapsest kahju,” pomises Teppo abitult, tundes samas, kuidas suur vastutuskoorem Ursula kategoorilise hinnanguga ta õlult langes. Otsekui oma kergendustunnet häbenedes lisas ta: „Ta on ju väike vahva poiss.”

Üle korteri laskus nii suur vaikus, et kuulda oli Sasha unesügavat hingamist teisest toast. Isegi rott näis tardunud olevat.

Ursula igavad tuhmjad silmad olid korraga suured, väljendusrikkad ja ilusad. Siis puhkes ta naerma:
„Sulle võiks vist lapse usaldada küll, kui sa terve talve peale pole taibanud, et Sasha on tüdruk!”

Kõrvalmõttena jõudis Teppo teadvusse tähelepanek, et Ursula oli „sina” peale üle läinud. Alles nüüd, tundes selle väikse omaksvõtu läbi südamesse valgunud soojust, mõistis mees, kuidas ta oli sel pilkasel pikal heitlikul talvel külmetanud, pimeduses kobades elanud. Taimeteest tõusis suviste maasikate hõngu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare