Kes tahaks olla oma lapse detektiiv?
Samas ma mõistan presidendiproua Evelin Ilvese turvalise interneti päeva konverentsil öeldud muret, et „lapsevanemad oleksid virtuaalmaailma ohtudega kursis ning oskaksid neist ohtudest oma lastele rääkida.” Aga kuidas seda sellisel juhul teha? Kuidas ma üldse lapsevanemana oskan lapsele midagi netiohtudest rääkida, kui nad juba ammu teavad sellest maailmast minust rohkem?
Ma ei ole mitte kunagi nuhkinud oma laste arvutis — mitte kunagi. Esiteks seetõttu, et olen selles üsna mannetu, ja teiseks (mis peaks olema siiski põhjus number üks), et see oleks tema eraellu sekkumine. No mida ma ütleksin teismelisele, kui avastan, et ta on käinud pornolehekülgedel? Ma hüüaksin: braavo! See on isegi hea, sest mina ei taha oma lapsega seksist rääkida (sest ka minu vanemad ei teinud seda minuga). Seega on mulle mugavam, kui ta oma seksiteadmised netist kätte saab. Mul endal oli ju selleks ajaks sõbrannaga täielikult läbi töötatud raamat „Avameelselt abielust“. See oli põnev lektüür igal juhul, sest seks — teadagi! — oli ju asi, mis milleks pidi iga kell valmis olema.
Kas mind peaks huvitama, mida teeb mu tütar Facebookis? Tegelikult ei, kuigi oleme FBs tütrega sõbrad, näen teda seal iga päev tegutsemas. Näen tema seksapiilseid pilte (mis on õnneks jäänud kõik siiski kõrgelt kunstilisele tasemele) ning pilte olengutelt, kus ta on käinud… Esialgu ei ole olnud põhjust muretseda, sest seni, kuni ta pole purjuspäi ja suitsusena vahele jäänud, ma ei sekku. Inimene ju otsib end ometi! Küllap siin mängib rolli ka tütre kasvukeskkond — hea kool pluss sportlik hobi. Olen teinekord teda provotseerinud ja tema staatusi komminud, kuid tihti juhtub, et ta ähvardab mind nimekirjast kustutada… Sest talle ei meeldi, et „ma oma nina tema asjadesse topin.“ Seega on meil suhtumine vastastikune — peame ise tunnetama piire ja oleme teineteise suhtes pieteeditundelised.
Ma ei leia, et ema peab ühe 17-aastase eluga täielikult kursis olema. Fakt on see, et kui mina pidasin teismelisena päevikuid (ja ei tahtnud, et keegi neid loeb), siis on ka tänastel noortel olemas täpselt samasugused tunded ja tegemised. Milleks nuhkida ühe normaalselt arenenud teismelise järel?
Teine asi on muidugi minu kolmandas klassis käiva pojaga — esialgu ta veel laialt ei surfa, vaid mängib „koobastes“. Temaga on pigem see mure, et kipub end sinna ära unustama, ja siinkohal olen ma sekkunud. Olen arvuti ära võtnud ka siis, kui ta õppeedukus on koolis langenud. Esialgu see töötab, näis, mis edasi saab.
