Viimane variant juhtus hiljuti saates “Ringvaade”, kuhu oli tulnud keegi ülivalgustunud ja eksalteeritud kodusünnituse pooldaja. Naine, ajades stuudiodiivanil istudes jalad ilusti harki, rääkis heledal häälel, et: “Ma oleksin saanud oma lapse “sealt” oma kätele võtta, aga näe, ei lastud…" Peab mainima, et just selliste “ise teeme — ise sööme” naiste pealetung panebki mind kodusünnitajate vaimse tervise ja eesmärkide pärast muret tundma. Sest nii nagu mina olen aru saanud, on kodusünnitajatel laias laastus kaks põhjendust: nii tegid juba meie esivanemad kartulivagude vahel ja nii teevad nad kõik Hollandis.

Tule taevas appi! Kartulivagude vahel… Sellise jutu peale tahaks küsida — kas te teate kedagi, kes teaks kedagi, kes on sündinud kartulivagude vahel? Ja kas see beebi jäi seal ellu? Või see sünnitaja? Meil ju pole sellist statistikat ealeski tehtud. Keegi ei tea, kui palju naisi suri vanasti sünnitusel (kas saunas või oma voodis), kuid — nagu olen aru saanud — väga kerge on just selliste kartulivahe-juttudega emaks valmistuvat inimest “ära pöörata”. Öelda, et sünnitamine on igati loomulik akt. Kõige tähtsam on hingamine ja sinise mulli kasvatamine enda sisse! Et justkui vahet pole, kus sa seda teed. Aga kui vahet pole, miks sa haiglasse ei lähe? Või on selle taga tegelikult hoopis aprioorne arstide kartus? Minu meelest tasubki asja võtta nii — on haiglas sünnitajad ja ülejäänud, kes kardavad haiglat ja arste!

Hollandi puhul räägitakse aiaaugust  — nimelt Hollandis on kodusünnitamine pigem reegel, kui erand. Kahjuks on seal ka Euroopa kõrgeim perinataalsuremus. Kui ma Hollandis elaks, oleksin ka mina tõenäoliselt kvalifitseerunud kodusünnitusele. Sest kõik oli raseduse ajal korras, isegi ideaalne. Kolme lapse emana saan aga öelda, et ma isegi ei kaalunud kodus sünnitamist.

Jumal tänatud, et ma ei hakanud egoistlikult eksperimenteerima  — kahel viimasel korral oli vaja sünnitust vaja esile kutsuda, looteveed olid rohelised, kõigil mu kolmel beebil oli nabanöör ümber kaela — iga ema teab, millist riski see võib tähendada. Iga sünnitaja kuklas tiksub ju kartus, et äkki jääb laps hapnikupuudusesse…Ma võin ju need üheksa kuud olla superrase, aga piisab väikesest kõrvalekaldest sünnitusel ja need üheksa ideaalset kuud saavad ette hoopis miinusmärgi… Loomulikult, selliseid asju ei saa välistada isegi mitte haiglas (Pärnu arsti Carmen Heinväli juhtum!), kuid vastutustundetu on kodusünnitust propageerida valguses, et “ah, isegi kartulivagude vahel saab”.

Mina näen siin pigem naise egoismi — ta ei mõtle pisikesele kõhus, vaid tahab endale tõestada, et saab hakkama! Kodus, ilma suurte organisatsioonide abita. Kodusünnitaja on teinud endast isegi justkui märtri ja dissidendi — riik ja ühiskond ei mõista neid! Ma ei tea, kas nad oma “vaimse enesekindluse” taustal üldse lapsele mõtlevad… Või ainult iseendale? Et saaks tuttava tapeedi all sünnitada?

Arvan, et siinkohal räägitaksegi liiga palju just (kodu)sünnitajatest ja nende heaolust sünnitamisel, kuid kui palju nad mõtlevad beebile kõhus? Et sünnitus on eelkõige beebile raske…Ja et teinekord on vajalik beebi teekonda ka jälgida. Ma ei kuulu kindlasti nende hulka, kes kodusünnitajatele aplodeerib ja kaasa elab. Jah, seadustatud võiks see asi olla, kuid klausliga, et seda ei tohi propageerida. Pigem näen siin üht suurt tühjavaimu närimist — kui oled otsustanud lapse saada, võta see paar tundi oma elust ja mine beebi tervise huvides haiglasse sünnitama — kui kõik on korras, saab ju kohe välja nagunii… Mõni hetk võiks ju emme heaolu tagaplaanile jätta. Küsimus on ju nagunii vaid ühes  — inimese ilmale aitamise turvalisuses.