Kogu see mõttetu titavärk

Erilised küünekäärid, spetsiaalne titeasjade kott, lutt-termomeeter, pudelisoojendaja, ninapuhastaja-kollieemaldaja. Pudelid, lutid, rinnapiimaasendajad. Salvid ja kreemid, geelid ja puudrid. Vanniõli, vannivaht ja pärastvannikreem. Nibukaitsed, rinnapiimakogumisanumad, rinnapump. On seda kõike tõesti vaja, kui tita sünnib?

Minu vastus on ühene: ei. Suur enamik sellest, mida poed teile beebikaupade osakonnas pakuvad, on puhas tüng ja sulaselge lollitamine. Muidugi tahab iga ema oma lapsele parimat, aga teadagi — rasvaga tihaseid püütakse. Ja kui te ostate titaasju rasedast peast, siis on peaaegu kindel, et niipea, kui te mingi totra vidina vastu poes kas või natukene huvi ilmutate, määritakse see teile pähe, enne kui te arugi saate.

Tegelikult — mida tõesti vaja on, see selgub alles siis, kui tita juba majas. Ja väga erinevad võivad need vajadused olla. Kõik oleneb lapsest. Ja emast. No midagi võiks ikka juba kodus olemas olla. Ent kogu selles pakutavas beebistuffis orienteerumiseks aga on tarvis keskmisest rohkem tervet talupojamõistust ja kainet meelt. Mida, jumal paraku, rasedatel enamasti napib.

Minu kogemus näitab, et vältimatult on vaja ainult riideid ja mähkmeid. Võib ilmneda pepukreemivajadus ja mõnikord on natukene puudrit abiks. Ülekantud tita vajab alguses kehakreemi (kuigi mine tea, võib-olla läheks nahk ilma kreemita ise kiiremini korda). Aga kõik need muud asjandused… Mõttetu! Sulaselge raharaiskamine.

Eelmisest lapsest jäänud igaks juhuks ostetud lutipudelid vedelevad meil siiamaani kapis, pole neid kordagi välja võtnud. Rinnapiima saavad lapsed ei vaja ju pudelit. Viie-kuuekuust saab õpetada juba tasapisi tassist jooma. Ja kui laps saab rinnapiima umbes aasta, siis võib pudeli südamerahus üldse vahele jätta. Teine laps ei võta rõngaslutti ka, paku millist tahad, temale ei kõlba. No hea tegelikult, mõtlen nüüd, ei pea sellest võõrutama. Niisiis, ei pudelit ega lutti — vaat kui palju elu sedaviisi lihtsam on.

Rinnapump sai kunagi ostetud, esimese lapse sünni järel kaks-kolm korda kasutasin, aga tagantjärele leian, et oleks ka ilma hakkama saanud. No kraadiklaas võiks igaks juhuks majas olla, aga vannivett näiteks saab käega sama edukalt “kraadida” kui termomeetriga. Ja kuni aastaseks saamiseni ei vaja laps minu meelest mingeid seepe, šampoone, õlisid ega kreeme. Puhas vesi on titale parim. Muidugi võib vahtu teha, kui meeldib, ja kreemitada, et titt apetiitselt lõhnaks, aga tegelikku vajadust selle järele enamasti ei ole.

No vanker peaks muidugi olema, parem osa inimkonnast käib ikka iga päev jalutamas. Kõhukotivajadus oleneb juba eluviisist. Meil ta on, päris tihti kasutan, näiteks vanemat last aeda viies või sealt tuues. Aga esimese lapsega meil seda polnud — ja vaja ka ei olnud. Söötmistooli peetakse kah muidu vältimatuks, aga meil on selle mõttekus igatahes kahtluse all. Laps lihtsalt ei püsi seal, tõuseb kohe püsti. Ja isegi kui ta toolis hetkeks istuma soostub, ei saa mina toiduga tema suule pihta, nii kiiresti käib see pea siia ja sinna.

No ja voodi. Voodi peab lapsel ikka olema, eks? Minule tundub praegu, et ilma on lihtsam. Kõige lihtsam oli magamapanek meil siis, kui kõik magasid maas madratsitel, tita ka. Nüüd on lapsel voodi, aga oh häda, ta ei lase ennast sinna panna! Emme-issi voodist aga paneb keset ööd lihtsalt minema, tõuseb istuli ja põrutab suvalises suunas, enne kui keegi unesegaselt talle käe ette saab. Pärast mahakukkumist on suures voodis magamisel igatahes lõpp, aga võrevoodisse saamine on problemaatiline. Päeval ei hakka ma üldse maadlemagi: madrats maha, tekk peale, rind suhu — ja kui silm kinni, siis vaikselt minema.

Ainus asi, mille eest mina kogu sellele titavärgitööstusele tõesti tänulik olen, on mähkmed. Vaat riidelappide pesemist mina enam ette ei kujuta. See pidi ikka hirmus olema. Kui ma selle peale mõtlen, siis imestan, kuidas naised enne pabermähkmete siiamaile jõudmist üldse lapsi saada julgesid. Mina, muide, ei julgenudki.