Kõikidele emadele ja isadele! Kuidas kasvatada laps üles nii, et temast ei saaks luuser?
Kõik emad ja isad tahavad, et nende lapsed oleksid suureks saades sihikindlad, vabad ja edukad, et nad elaksid aktiivset elu. Miks siis alati nii ei lähe - mida me valesti teeme, miks meie armastus ja hool tekitavad probleeme?
Meie peegeldus
Lapsed on väga tundlikud olevused. Ühelt poolt elavad nad maailmas, mis on suurepärane, sest seal elavad täiskasvanud. Kaasaegsed suhtlusvahendid teevad nende vaate maailmale eriliseks. Teisalt on lapsevanem lapse jaoks näidis: tema stiil, käitumine, mõtteviis ning suhtlemismaneerid muutuvad lapse jaoks isiklikeks. Näiteks on hüsteerilisel emal ka hüsteeriline poeg.
Mõlemat aspekti tuleb silmas pidada. Ühelt poolt tuleb arvestada lapse kaasaegse maailmaga, jättes sealt välja selle negatiivsed mõjud (lõputu arvuti taga istumine jms). Teisalt peab korrigeerima iseenda käitumist. Nii nagu soovitab inglise vanasõna: „Ära kasvata last, niikuinii saab temast sinusarnane. Kasvata ennast“. On võimatu lapsele peale sundida käitumismudelit, mis vastandub sinu isiklikule ellusuhtumisele.
Et kasvatada luuserit, tuleb vaeva näha:
• Kaitsta last, lubamata talle mingisuguseidki riske võtta, anda talle kõik või peaaegu kõik, mida ta tahab. Nii kasvatad temast kasvuhoone taime ning seejärel on väljumine iseseisvasse ellu täiesti mõttetu. Kõik on ju niigi hea, milleks pingutada?
• Korraldada nii, et laps ei peaks ise mitte midagi ette võtma. Kui ta sirgub, pole tal mingeid oskusi, et elada iseseisvat elu.
• Tal ei tohi olla mingeid ülesandeid, ta ei tohi vastutada millegi eest. Ei tohi piirata tema materiaalset sõltuvust vanematest. Mida pikaajalisem ja tugevam on selline seotus, seda hirmsam on lahti lasta vanemate käest.
• Varasest lapseeast alates tuleb talle kinnitada, et tal ei õnnestu mitte midagi. Põhjusi võib olla terve hulk. Alates sellest, et me elame „idiootide maal“ kuni „kuhu sul minna, oled sa end peeglist vaadanud?“ Ning hea töö võib saada üksnes „läbi voodi“.
• Hea, kui otsustad teha temast pere ainsa lapse ning ainsa lapselapse vanavanematele.
• Talle tuleb anda vastav eeskuju.
Oma järeltulijaid kasvatades ei suuda vanemad sageli kuidagi tema tulevikku prognoosida. Ent igas asjas peavad olema eesmärgid — lühiajalised ja ka kaugemad perspektiivid. Siis saab selgeks, kuhupoole liikuda, milliseid vahendeid kasutada ning mis saab siis, kui eesmärki ei saavutata.
Vanemad peavad nägema ning teadvustama endale lapse kalduvusi ühe või teise tegevuse poole. Kui mudilane joonistab, jälgi selles tema arengut. Kui ta näeb hästi esemete mahtusid, võibolla on tal arhitekti võimeid. Kui ta armastab voolida ja konstrueerida, on temas äkki inseneri alge. Kui ta tunnetab suurepäraselt värve, ehk on temas peidus disainer. Pole sugugi kohustuslik leida alatiseks üks suund. Igat annet saab ära kasutada kümnel erineval viisil.
Vanemate asi on aidata ja võimaldada: kunstnikele osta paberit ja värve, väikestele matemaatika harrastajatele võib kätte anda raamatukesi huvitavate loogikaülesannetega …
Põhireeglid vanematele
Lapse vastu tuleb tähelepanelik olla. See ei tähenda, et ta peab olema pideva kontrolli all. Üldsegi mitte. Vanemad jälgivad lapse arengut, õpetavad raskusi ületama, soovitavad erinevaid variante ülesannete lahendamisel.
Lapsele ei tohi üle kanda iseenda realiseerimata jäänud unistusi. Ta on isiksus. Ta vajab vanemaid, et nad suunaksid teda vastavalt tema annetele. Oma unistused tuleb teil endil realiseerida! Ning nii saab lapsel olema suurepärane eeskuju sellest, kuidas unistusest saab reaalsus. Seda peab ju niigi tegema, et elus edu saavutada.
Saa kaaslaseks tema arengus. Laste sünd on suurepärane võimalus vanemate jaoks. Vanus sunnib olema vastutav perekonna elu ja tervise eest. Ülejäänus ei erine vanemad lastest mitte millegi poolest. Meie elu, areng ja teadmistejanu ei tohi aastatega väheneda. Vastupidi. Aeg ju lendab, ent ees on ju veel nii palju avastada.
Usalda. Sa kasvatad oma lapsest head inimest, ära seda unusta. Kui tal tuleb ette konflikte, jää tema poolele ja püüa asjad selgeks teha. Isegi siis, kui tal pole õigus, on sul ikkagi võimalus olukorda arutada, et ta ei satuks segadusse ning suudaks oma vea parandada.
Kuula. Kui laps tahab rääkida, kuula ta ära. Isegi siis, kui see sind ei huvita. Ta räägib olukorrast ning leiab enda jaoks lahenduse. Ta usaldab sind. See on aga hindamatu!
Räägi talle oma ootustest. Ent pea meeles, et need peavad olema põhjendatud. Võimatu on matemaatikult oodata balletisamme. Need ei ole sinu, vaid tema ootused. Need on vajalikud orienteerumiseks. Väike inimene ei taha üldse õppida, sest ta ei saa aru, milleks see vajalik on. Sa oled kui majakas laeva jaoks. Helendab — naeratab — kiidab, ning laps asub rõõmuga asja kallale. Kui majakas tuhmub, siis langevad ka käed alla.
Ära muretse selle pärast, mida sa ei andnud. Ka see on kogemus — millestki ilma jääda. Las laps areneb nendes tingimustes, mis tal parasjagu on. Ära tõesti muretse!
Armasta. Armasta tõeliselt. Kallistage, veetke koos aega, olge teineteise jaoks huvitavad. Ole tema elus alati olemas. Huvitu siiralt temast kui isiksusest.
Arutlege. Kõige üle. Sellest, miks rong ei sõida relssidelt maha, kuni elu võimalikkuseni teistel planeetidel. Tunne huvi tema arvamuse vastu kõikvõimalikel teemadel.
Teismeliseea lähenedes anna rohkem vabadust. See ei puuduta asju, mis on ohtlikud elule ja tervisele. Jutt käib huvide valikust, vaba aja kasutamisest ja võimalusest olla üksi iseendaga. On oluline ennast kuulata. See on aga reaalne vaid vaikuses.
Ära solvu ja ära solva. Teismeline nooruk on sageli stressis. Tema hormoonsüsteem on muutumas. Reaktsioon tavapärastele olukordadele võib olla ootamatu ja järsk. Laps kardab seda ka ise. Ta sulgub endasse ega näe väljapääsu. Sellel keerulisel eluetapil peavad vanemad talle toeks olema. Sellest sõltub edaspidi teismelise elu ning teievaheliste suhete kvaliteet. Selle perioodi keerukust võivad pehmendada huvid, mis on avastatud lapsepõlves. Nendest võib saada toetuspunkt.
Ei tasu pidevalt koputada kinnisele uksele ning alatasa üritada temaga kontakteeruda. Hakka harjuma mõttega, et teie väike laps on suureks saanud. Loomulikult pole see veel päris nii, ent see moment on üsna lähedal, ja siis tuleb ta lahti lasta.
Vanema klassi õpilane on juba väljakujunenud isiksus. Ning kuigi mingid märgid räägivad veel vastupidisest, suudab ta juba loogiliselt mõelda ning aru saada, milline tegevus milleni viib. Ainus, mida saad veel teha, on hoiatada. Näiteks tuleb talle selgitada, et kuni ta õpib, võib ta teie abile loota. Kui tahab midagi muud teha, siis tuleb tal ka endal tuluallikad leida. See on üks variantidest. Peamine on aga kehtestada mängureeglid ja täita neid. Nii on lapsel selge motivatsioon ning arusaamine, kuidas tuleb toimida.
Juhtub ka nii, et vanemad ei olegi leidnud aega oma laste annete avastamiseks ning nende suunamiseks. Ja alles vanemas koolieas hakkavad realiseerima oma nägemust lapse tuleviku suhtes. Aga siis on juba hilja. Parim, mis sel juhul võib veel teha, on jätta ta rahule. Ilmselt leiab ta ise, kuidas hakkama saada. Ta pole ju enam laps.
Tasub meeles pidada, et lapsed on meie peegelpilt. Peab väga tundlikult reageerima lapses toimuvatele muudatustele. Mitte karistustega, vaid mõtestatusega, oma isiklike vigade parandamisega. Tuleb leida niit, mis teid tihedalt seob. Ning mitte mingid elutormid ei tohi seda läbi lõigata.
Allikas: Psihhologija, märts-aprill 2017
