Koolistress, ärevus ja hirm
Selleks vajalikud oskused ja kogemused lapsel aga puuduvad. Nii võibki lapses tekkida stress ja ärevus.
Stress on füüsiline ja emotsionaalne reaktsioon tugevatele välismõjudele. Olenemata sellest, kas muret teeb mõni kontrolltöö, vanemate pidev tülitsemine või midagi veel hullemat, reageerib organism ikka samamoodi — südame töö kiireneb, sooltetegevus aktiveerub, tekivad elavad ja ärevad unenäod. Tegu on organismi üldise pingeseisundiga, kus inimesel on kogu teda puudutava ja ümbritseva informatsiooniga raske toime tulla.
Väike stress ei ole halb, samuti ka pisuke ärevus enne mõnda olulist hetke — see on loomulik ja aitab tihtilugu meil end just kokku võtta. Halvem on lugu siis, kui tekib tunne, et kõik on üle pea kasvanud. Laste puhul on esmasteks signaalideks ärritunud, väsinud ja ükskõikne olek, kui ta ei usu enam oma võimetesse ning tal on üha raskem õigeid otsuseid teha.
Õpilastel on stress põhiliselt koolist: liiga palju jääb õppida, aega pole, pikad õppepäevad, halvad hinded jne. Koolitöödest on õpilaste jaoks olulisemateks stressoriteks kontrolltööd, arvestused, eksamid ja kodused tööd.
Suhetes on läbisaamine klassikaaslastega olulisem kui suhted õpetajatega. Kõige tugevamad on siin stressi seosed tõrjutusega ning enda suhtes tuntud vaimse vägivallaga. Ühe Eestis korraldatud küsitluse põhjal on oli kaasõpilaste füüsilist vägivalda küsitlusele eelnenud 30 päeva jooksul kogenud mõnel korral 11 ja sageli 1% küsitletutest. Kaasõpilaste vaimset vägivalda (narrimine, sundolukordadesse panemine, tegevustest kõrvale jätmine jms) oli mõnel korral kogenud 23 ja sageli 2% õpilastest.
Kuidas stressi ja ärevust ära tunda
Stressi esimeseks tunnuseks on lapses tekkiv tunne — ei taha! Loomulikult püüab laps seda tunnet vaigistada mõttega: aga ma ju pean! Nii tekibki soovide ja normide konflikt.Iseloomutüübi järgi hakkab laps nüüd kas ikkagi õppima või õppimist määramata ajaks edasi lükkama. Mida kaugemale ta õppimist lükkab, seda vastumeelsemaks see muutub ning lisaks stressile võib tekkida ka ärevus. Ta on ärritunud, väsinud ja ükskõikne ning ei usu oma võimetesse. Õppimise vastu puudub igasugune huvi ning kooli ei tahaks minna mitte ühelgi hommikul. Lisaks negatiivsete mõtete annab stressist teada ka keha. Peavalu, “liblikad” kõhus, seedehäired ja uneprobleemid võivad olla ohumärgiks.
Koolistress ja kooliga seotud ärevus
▪ normaalne kooliskäimine on häiritud
▪ laps ei taha kooli minna
▪ puudub sageli koolist
▪ leiab põhjendusi, et kooli mitte minna
▪ ei suhtle koolikaaslastega
▪ õppeedukus on järsult langenud
Kooliga seotud negatiivsed tunded ja mõtted
▪ laps kardab kooli minna
▪ tunneb ennast rumalana
▪ arvab, et ta ei oska midagi
▪ arvab, et ta ei saa koolis niikuinii hakkama
▪ tunneb, et end koolikaaslastest erinevana ja arvab, et teda ei sallita
▪ laps räägib koolist ja seal toimuvast negatiivselt
Tervisehäired
▪ laps on tihti haige või väsinud
▪ hommikused pea- ja kõhuvalud, mis võivad mööduda niipea, kui “oht kooli minna” on möödas
▪ väike palavik
▪ pidev kerge nohu
Emotsionaalne olek
▪ laps mossitab, vahel näib kurvameelne, kurb pilk silmades
▪ on väsinud, loid
▪ ei innustu millestki, teda ei huvita tavapärased mängud ja hobid, ei soovi teiste lastega suhelda
▪ kergesti ärrituv, näib pirtsakas, jonnakas
▪ on veendunud, et tegelikult ei armasta teda keegi
Lisaks kipuvad tekkima käitumisprobleemid, mida vanemad pahatihti peavad lihtsalt halvaks käitumiseks või käitumishäireks. Kurvameelne või murelik laps ei ole aga sageli sugugi mitte selline, nagu täiskasvanu arvab, ta ei istu nurgas silmad pisaraid märjad. Pigem on ta kergesti ärrituv või ärev. Laps jonnib, ajab kiusu või läheb hulkuma. Ka see, kui ülienergiline ja muidu väga tubli laps hakkab järsku antud lubadusi ja kohustusi kergesti unustama, võib olla märgiks, et lapsel on mingi mure.
Üheks ohu märgiks on seegi, kui laps hakkab järsku vanemate külge klammerduma, ei taha neist hetkegi lahus olla. Ka tervisekaebused võivad olla stressimärgiks.
Kurbust ja stressi jonnakusest eristada on mõnikord üsna raske. Seega on esimeseks oluliseks punktiks selgitada välja, mis täpselt lapsega lahti on. Kõige paremini saab seda rahuliku rääkimise teel. Oluline on last ning tema tundeid ja mõtteid tõeliselt ja siiralt kuulata ning mõista püüda. Kuidas täpsemalt seda teha ja millega last aidata, sellest juba järgmisel nädalal.
