“EMMEE! EMMMMEEEE!” karjuvad nad üle kontori, sest naine pole otsustanud mitte ainult oma last tööle tuua, vaid ise pooleks päevaks mujale töötama minna. Teisisõnu, tite kohalolek segab kõiki peale ema ise. Laudade vahekäik näeb välja nagu Hansu ja Grete tehtud saiarada, kuid see ei vii mitte majani, vaid lapseni, kes hakkab pärast kuue kukli alla kugistamist (ja põrandale pudistamist) valjul häälel kakale nõudma.

Eile jooksis väike poiss meie ülemusele kõhtu. Mees jäi viisakaks, kuid et ma sattusin kõrval olema, pomisesta mulle: “Kelle laps see veel on?” Täpselt! Kelle laps? See tähendab, et need lapsi kontorisse vedavad emad ei küsi selleks isegi kelleltki luba. Küll teised mõistavad, et kui pole last kuhugi panna, siis lihtsalt pole ja kõik… No andke andeks, aga kui su kolleegi 3aastane oskab vaikselt paigal istuda, siis miks peab sinu oma edasi-tagasi jooksma, kõikjale saiia pudistama ja kogu kontorit oma kiirest seedimisest teavitama?

Tean, et Naistekale on sellest ennegi kirjutatud, aga nüüd oli minu kord! Ma armastan lapsi, aga kontor ei ole mingi kuradi tasuta lastehoid! Kui sa ei tohi oma tatist last lasteaeda viia, palka talle lapsehoida. Kohe kindlasti ei pea su titel silma peal hoidma teised töökaaslased.