Kuhu me oleme jõudnud? Ma ei julge last enam üle tee poodigi lubada…
Lapsi röövitakse mujal maailmas pidevalt. Me kuuleme sellest uudistes, loeme ajalehtedes… Ehkki saadan südames alati parimad soovid kadunud lapse lähedastele, pole ma kunagi reaalselt mõelnud, et ka Eestis võiks midagi sellist toimuma hakata. Loomulikult on siingi selliseid juhtumeid, kuid see, mis juhtus hiljuti väikese Varvaraga, raputas mind tõeliselt. Kui varem hoidsin oma lapsel pingsamalt silma peal 1. klassi lõpuni ja lasin tal siis iseseisvamaks muutuda, siis nüüd ei mõista poeg, miks ma teda hommikul enam üksinda kooli ei taha lubada. Miks ma ei taha, et ta üle tee asuvasse poodigi üksinda lippaks.
Olin varem arvamusel, et lapsel tuleb lasta võimalikult vara iseseisvamaks saada. Ma ei mõistnud oma sõbrannat, kes ütles, et laps peaks olema nii kaua vanema kaitsva “tiiva” all kui vähegi võimalik. Olin uhke, et mu poeg hakkas sügisest üksinda bussiga kooli sõitma. Tundsin, et olen teda hästi kasvatanud, sest ta oskas iseseisvalt trennist koju tulla, käis vähemalt kaks korda nädalas üksinda üle tee asuvas Maximas.
Kui ma kuulsin Varvara kadumisest, mõtlesin talle igal õhtul. Soovisin kõigets väest, et ta tagasi koju jõuaks. Aga tunnistan ausalt, et ma ei võtnud seda väga tõsiselt — lapsi on ennegi kadunud ja siin Eestis on nad ju enamasti jälle välja ilmunud. Kui ma kuulsin aga kohutavat uudist, lõid mul justkui lained pea kohal kokku. Ootamatult sai minust mingi foobik, kes hakkas oma last kullipilguga jälgima.
Saadan oma lapse hommikul kooli, isegi kui see tähendab veerandtunnist tööle hilinemist. Käin ja korrutan endale justkui mingit mantrat: “Parem karta kui kahetseda, parem karta kui kahetseda… ” Vaatan väikeseid tüdrukuid, seljakott suurem kui laps ise, kes julgel sammul üksinda kooli-koju-trenni sammuvad ja palun jumalat, et laps jõuaks ilusti kohale.
Ma ei tea, kas see hirm on nüüd jääv. Ma ei tea, millal see üle läheb. Aga mul on nüüd tunne, et haige mõtlemisega lapsevargad, pedofiilid ja muud hullud on oma ringiga siia väiksesse turvalisse Eestisse jõudnud. Ma kardan oma lapse iga sammu pärast ja see tekitab ka temas stressi. Ta ei saa aru, miks ema enam ei lase, miks ema ei luba… Varem ju tohtis.
Mind huvitab, kuidas reageerisid Varvara loole teised lapsevanemad. Kas ma olen ainus, kes nõnda “peast segi” läks? Kuidas seda oma lapsele seletada? Mida ma saaks teha, et mu lapsel oleks turvalisem, et ma ei peaks teda igalt iseseisvalt käigult minuteid lugedes koju ootama?